Tuletan vaikselt meelde Martha Kristiine sündi esimesel augustil 2010 - ehk siis 4,5 aastat tagasi toimunud sünnitust. Vaatame, mis meelde tuleb.
Kõrge vererõhu tõttu sain juba varem "voucheri" statsionaari. Täpselt ei mälta mis nädalate arv siis oli, aga ehk oli see peale 40, nädalat. Seal sain teha hulga igasugu uriiniuuringuid, pluss 3x päevas süstiti mulle mingit ravimit. KOgu ülejäänud päeva ootasin, et keegi külla tuleks või lihtsalt otsisin omale tegevust. Kuna ka tähtajad 16. ja 26. juuli (ei mältagi, kumb neist nüüd see "lõplik" oli) olid juba üle läinud või kohe kohe üle minemas siis ei lubatud mind ka koju, kuigi käisin korduvalt küsimas, kas saaksin nädalavahetuseks koju, kuna elasin 15 minuti kaugusel Rakvere haiglast. Nagu juba öeldnud, koju mind aga ei lastud.
31.juuli öösel või siis 1.augusti hommikul? igatahes kell 00.00 käisin vetsus ja järsku looteveekott lõhkes ja ma lihtsalt voolasin vetsu põrandale, komberdasin kuidagi tuppa tagasi ja palusin palatinaabril valves olev ämmaemand kutsuda. Nii ta tegi ja peagi oli ämmaemand minu juures, aitas mu väikesesse sünnitustuppa, kus oli väike kušettvoodi ja vann, pluss ohtrat kappe ja muud atribuutikat.
Ämmaemand andis mulle ülisuuri sidemeid, ja vooderdas veel selle kušetti ohtralt nende ühelt poolt kileste teiselt imavate mattidega ära ja soovitas mul veel magada, et aega võib päris palju minna. Et ilmselt mind ei hakatagi vaatama enne, kui uus vahetus peale tuleb u. pool 8 aeg hommikul aga lubas mind veel vaatamas käia.
Sain isegi imekombel natuke magada ja kella nelja aeg kutsusin mehe ka haiglasse. Ega öösel oluliselt palju ei muutnud, mingil hetkel hakkasid nõrgad valud ning ming pandi KTG alla, ütlme nii, et selle all olemine oli üks suurimaid piine valu ajal. Kuid mingihetk leidsin hea asendi istudes ja valud kadusid, seda näitas ka KTG, ning ämmaemand soovitas mitte enam istuda vaid pigem olla külili või kõndida ringi, et emakatöö ei aeglustuks. Vahetuse vahtuse ajal tuli mulle end tutvustama uue vahtuse ämmaemand - Piret (vabandan väga kui vale perkeonnanimi) Pärn. Tema saatis mu vahtuses olnud naistearsti juurde kontrolli - naistearst oli sel päeval veigi gruuslaseolemisega meesterahvas, nime ei mäleta absoluutselt. Emakaael oli imevähe avanenud, ehk mingi 3 cm, mis paari järgneva tunni jooksul oluliselt ei muutunud. Küsisin vahepeal ämmaemanda käest, kas võiks vanni minna, aga ämmaemand ei soovitanud seda, kuna võtab ilmselt emakatööd veel vähemaks.
Vahepeal suunati meid "õigesse" suurde sünnitustuppa, kes võis olla ehk mindagi keskpäeval, sest lõunasöök toodi sinna, mida mina loomulikult nähagi ei tahtnud, selleks ajaks olid valud ja KTG all kannatamine juba päris palju jõudu ära võtnud ja kuna emakakael ei olnud endiselt avanenud siis otsustas arst kiirendamiseks mulle tilka anda, mis etteruttavalt tegi tõesti väga kiireks.
Tilka sain ma ilmselt poole 1 paiku ja kella kolmveerand kolmeks olid pressid täisavatusega kohal. Ma isegi täpselt enam ei mäleta kui valus see kõik oli ja kui väsinud ja läbi ma juba presside ajaks olin, sest pidin jällegi iga natukese aja tagant selle KTG all istuma, mis andis vähemalt tõestust, et lapsega oli kõik ok.
Veerand tundi presse, millest ma mäletan vaid seda, et ma karjusin nagu karu, Vaesed teised sünnituse ootajad, kes samal ajal kuskil palatites ootasid oma sünnitust, sest ilmselt ma suutsin nad, vähemalt esmasünnitajad, küll korralikult ära ehmatada. Igatahes kell 15.00 olin selle väikese inemese suutnud enda seest lõpuks välja pressida ja pisike sinine ja ohtra lootevõiga kaetud plika pandi minu kõhule/rinnale. Samasajal sai mees nabanööri läbi lõigatud. Laps võeti suhteliselt kohe ka uuesti ära, kaaluti mõõdeti, ning läks mehega koos pessu, tagasi tuli juba hästi pakitud pamp.
Samalajal kui pisikesega tegelesid õed,ämmaemandadad, tehti mulle naistearsti, kuna ta juba oli seal siis andsi ämmaemand selle "meeldiva" ülesande hoopis talle, poolt tohutult õmblusi(okey, tegelikult ma ei tea, kui palju mul neid tegelikult tehti või oli, aga mälestus on sellest õmblemiseprotseduurist suhteliselt halvad mälestused.
Enamvähem õmbluste lõpuks vist tulid mees ja laps ka tagasi, ning imetamisnõustaja hakkas proovima last rinnale saada, algul ta punnis ikka vastu ka, aga suuri probleeme sellega seoses ei mäleta. Pigem oli ta haiglas esimesel ööl veidi närb sööja, sest siis ta ei söönudki kordagi, magas terve öö nagu ingel, ilma ühegi piiksuta.
Imetamise kui sellisega meil probleeme ei olnud, või noh lapsel ei olnud, minul olid ikka esimesed kaks kuud tohutu piin ja valu, enamus aja ma lihtsalt nutsingi kui Mammu sõi. Olin koguaeg valmis loobuma, aga siiski ostutasin, et proovime veel ja natuke ikka veel. A la kui see valu nüüd nädalaga üle ei lähe siis ostan RPA´d. Aga õnneks jätkus mul neid lubadusi ja ma siiski ei loobunud, ega ka kordagi ei andnud talle juurde RPA´d.
Üldiselt ma enam sünnituse kohta mingeid väga halbu mälestusi ei ole, ehk on asi sellest, et aega on niipalju juba möödas. Küllaga pean ütlema, et minul need sünnitusvalud küll nii kiiresti meelest ei läinud, kui räägitakse, et juba last rinale saades ongi ununenud, ei olnud ikka küll. Ehk oli asi selles, et mul oli väga pikk ja rasek taastumisaeg, kus ma pea poolteist kuud ei saanud korralikult kõndida vetsus käia ega pesta. Ehk oli asi selle,s et oli see kuri kuri august, mis ei lasknud haavadel paraneda, seda ei tea, aga kuangi oktoobris olin ma juba füüsiliselt päris OK ja siis sain piimapaisu, mis jällegi mu elu eriti lihtsaks ei teinud. Aga laps oli üldiselt tubli, peale öö ja päeva vahetamine, mis päris hästi läks paika vist alles nivembris, detsembris.
Kolmenädalane?
1. kuune
3,5 aastane
