Kopp on ees ja käru taga!!

Tahaks lihtsalt vinguda praegu, kõige üle, mis viimasel ajal juhtunud on ja senini veel juhtub. Tegelikult, olgem ausad, on mul sadaseitse asja teha selle asemel, et praegu siin diivanil istuda ja kirjutada. Näiteks oleks vaja Martha toa tapeetimine lõpetada (veel jäänud paar väikest juppi akna ümber panna), seejärel suures toas see reomndi laga ära koritada ja Martha asjad, mis hetkel kõik siin on tagasi tema tuppa viia, siis võiks alustada elutoa tapeetimist, mida ma saan teha 2 seinas, kuhu tuleb ühevärviline tapeet, sest mustriga tapeedi sein tuli alla koos krohviga ja see ootab nüüd, millal Tõnis Jõhvist tagasi tuleb ja selle ära krohvib/pahteldab ehk siis suur tuba on ka peale tapeetimist endiselt kohutav peldik.

Siis võiksin või olgem ausad, peaksin kirjutama referaati "oksalaatidest", miski ei motiveeri mind seda kirjutama, isegi mitte see, et seda on vaja juba vähem kui 24 tunni pärast. Siis võiks näiteks auto LÕPUKS korda saada, see on juba ausalt tragikoomiline lugu kogu selle auto remondiga. Väga lühidalt seda jama kokku võttes, hakkas auto mul ühel mitte väga ilusal päeval tossama kapoti alt, käisime ühe teises ja kolmandas remonditöökojas. Esimesed kaks, sealhulgas ka Opeli esindus, olid suhteliselt kindald, et viga on plokikaanetihendis, mitte et see peaks ühele keskmisele eesti inimesele midgai ütlema, aga see on üks kallimaid asju plokikaane järel, mis katki minna saab - nii olen mina aru saanud. Kolmandas kohas, ei tahteud autole kuidagi seda diagnoosi siiski panna nii me siis käisime seal üle päeva ja pidasime töökoja omanikuga pidevat vestlus sellel teemal, mis auot nüüd teeb ja kuidas käitub. Lõpuks siiski käis auto mingis mullipudeli testis? ja selle tulemusena oli kõik korras ja rõhku sees ei ole. Ausalt ma isegi ei mäleta enam millal ja miks auto siiski remonti läks ja sinna jäi, et siiski plokikaanetihend ära vahetada ja plokikaas ära lihvida? Lihvimist siiski vaja ei läinud kuid mootorit lahti võttes selgus, et 1 neljast pihustist on läbi. Selge jällegi aja ja rahakulu, Tõnis andis loe see ära vahetada. Ootame jälle terve nädalavahetuse, et pihusti kohale jõuaks ning see ära vahetataks. Esmaspäeval jõudis pihusti kohale ja seda autole külge toppides selgus, et see on defektne ja telliti uus. Teisipäeval see kohale ie jõudnud seega luges Tõnis meestele sõnad peale, et kolmapäeval on autot vaja! Sest plaanisime hiljemalt neljapäeval minna Saaremaale. Kolmapäeval käisime Tartus aega surnuks löömas, et oodata auto kohta uudiseid. Sulistasime Auras paar tundi siis käisime Vassilissas söömas sealt helsitasime siis remonditöökotta, et kaua veel umbes läheb.

Sealt saime teada, et see auto, mis seda pihustit toob kuskil on teepeal katki läinud ja nüüd keegi sõidab talle vastu kuskile 50 km Tartust välja, et pihusti kiiresti kohale jõuaks. No selge see läkisme kinno, et veel aega kulutada. Veidi enne viite lõppes Käsna Kalle film ja läksime töökoja juurde, et sealt auto saada ja Saaremaa poole kihutada. Seal aga selgus, et auto pandi kokku ja mingi klõbin oli siiski mootoris sees ja ei julgeta seda meile anda veel. Pakuti siis asendusautot, milleks on Lancia K. Ühesõnaga Saaremaa reis jäi ära, sest selle autoga me sinna minekut ei julgenud ette võtta. Hiljem selgus, et veel üks pihusti oli katki, mikromõra sees vm sellist ja ka see vajas väljavahetamist.

Eile, see oli esmaspäev siis, helistas Tõnis mulle Skypes (ta on hetkel kordusõppustel Jõhvis, valmistub Siiliks) ja säras, et homme võin autole järgi minna. Täna hommikul siis läksin autole järgi, kolm meest passisid ümber auto kapott lahti ja ma juba kartsin, et mis sealt siis nüüd tulla võib.

Siiski midagi erilist ei tulnud vaid soovitati minig asi veel lähiajal välja vahetada, et auto külmana paremini käima läheks, sest kütus vajub tagasi ja siis läheb aega enne kui see jälle üles tuleb?

Selge, maksin imelise arve, võtsin auto ja läksin Ülenurme kaudu koju. Uhtisse jõudes aga kadus autol jõud ja nii ma tee äärde jäingi. Kutsusin läbi pisarate remondimehed kohale ja sain jälle imelise Lancia tagasi, millega koju sõita. Lubati hiljemalt kolmapäevaks auto tagasi anda mulle, et neljapäeval Tõnisele ikka järgi minna saaksin, kuid kuna me juba plaanisime laupäeval Saaremaal ära käia siis kardan, et ei saa seda autot ikka kätte. Täielik ajude#¤#¤!!!!!

Ja nüüd ma istun ja halan siin ning ei tee ikka mitte midagi! Praegu tahaks olla jaanalind..

30. nädal

Selle nädala märksõna on jama jama otsas elamine. Sellegi poolest üritan rasedusnädala postituse kirjutada ka millestki muust, mis sel nädalal seoses väikemehe ootusega juhtunud on.

Äppi järgi on väikemees võrdne oma suuruse poolest peakapsaga. Ma ei saa mainimata jätta, et igal nädalal on see poisi suuruse võrdlemine mõne köögiviljaga muutunud minu jaoks aina kummalisemaks. Ma isegi täpselt ei tea miks, aga nii see on.

Väikemees on kõhus endiselt väga aktiivne vastupidiselt sellle, et mulle (vist) eelmisel nädalal tundus, et ta on veidi rahulikumaks jäänud. Siiski mitte, täna on ta terve päeva endast väga , VÄGA aktiivselt liigutanud. Võin vist jugelt öelda, et terve tänase koolipäeva oli poiss nagu väike püsimatu hing, kes koguaeg tähelepanu nõudis. Ja ega koju jõudes noormees rahulikumaks muutunud, samal ajal kui ma arvutis omi asju ajasin hüppas kõhul, kord paremale kord vasakule, muhk püsti.

Esmaspäeval oli meil ka ämmaemanda visiit, mis palju üllatusi ja uut infot just ei toonud. Vererõhk oli ühel käel isegi täiesti normaalne, kui mitte isegi veidi madal, teisel aga minu tavapärane 140/80 - need numbrid jäävadki mind vist kummitama kogu raseduse. Uriini proov oli endiselt samuti korras, nüdsest pean selle viima igal visiidil, mida ämmaemand eriti rõhutas, minu arust olen ma ka siiani igal jumala korral selle enne visiiti viinud aga no minu aju, see ei ole hetkel kuigi usaldusväärne organ.

Kaalu oli kuu ajaga juurde tulnud 2 kg, millega ämmaemand täitsa rahul oli. Olgem ausad, ise ootasin ma hoooopis suuremat numbrit, aga meeldiv üllatus ei jooksnud mullegi mööda külge alla. Kokku 7 kuu jooksul siis kaalu lisandunud 8,5 kg. See number mulle nagu täitsa istub, samas 2 kuud on veel kosuda.

Emakapõhja kõrgus oli nädalatega võrdseks jäänud (varem oli see veidi ees) ehk siis 30 cm ja kõhu ümbermõõt 106 cm ei teagi kas see on palju või mitte, ennast väga ümarana küll ei tunne.

Tavaari poisile juurde osta ei olegi jõudnud, kuna Saaremaa reis jäi ära ja sellega seoses jäi sealt ka toomata lamamistool/kiik.

Loodetavasti saab järgmine reede, kui Tõnis Siililt puhkusele tuleb ja auto LÕPUKS remondist pääseb saab minu kujuteldavalt nimekirjast maha tõmmata voodi ja vankri. Loodame parimat.

Seni aga saan terve nädala printsess Marthaga kahekesi kodus olla, loodetavasti teeme veidi remonti ja jätame üksteist selle juures ellu.

29. nädal

Jällegi uus nädal käes. Mul on juba mõnda aega tunne, et see rasedus läheb kuidagi kiiresti ehk isegi liiga kiiresti. Marthat oodates oli küll selline tunne, et sünnitus ei tule kuidagi moodi lähemale vastupidiselt selle poisi ootusele, mis kiirrongiga sünnituse poole kiirustab.

Sel nädalal on poiss mingisuguse kõrvitsalise suurune, kaaludes veidike üle kili ja olles äpi järgi pea 40 cm pikk. Tõnis on loomulikult arvamusel, et meie poiss on igatahes pikem kui need mõõdud, mis peaksid keskkmisel lootel hetkel olema.

Poissmees liigutab end endiselt väga aktiivselt, nii kui mul tekib hetk, et istuda või pikali olla (mida viimasel ajal tetud põhjustel on päris palju ette tulnud) hakkab noorhärra mürglit tegema ja poksima siia sinna. Kuigi peab ütlema, et löögid on veidi muutunud, ma ei oksa isegi täpselt öelda mis. Löögid ei ole enam nagu löögid vaid nagu sirutamised,venitamised ja .. ja liigutused. Põhiliselt tegutseb härra edniselt vasakul küljel kuid ka keset kõhtu ja minu halva rühi korral ka ribide all, kuigi suurem asi ribide taguja ta veel õnneks ei ole.

Kõht on ka väga kiire kasvuspurdi teinud, kui varem ilmselt enamik inimesi peale vaadates midagi väga arvata ei osanud veel, siis nüüd küll. Eile näiteks pakuti mulle Maamessil mingit siidrit degusteerida, ütlesin ära ja siis noormees, kes seda pakkus mõtles veidi ja ütles, nojah, vabandust, minu "kõhtu" samal ajal vaadates.

Muidugi on ka minu "kõndimine" kui seda nii nimetada, mitte öelda pardimooditatsamine, rasedust välja andev faktor. Käisime Tõnisega üleeile jalutamas, kokku saime u 5km kõnnitud, umbes viimased kolmandikku tundsin ma, et mul on jalad ja lihased ja need valutasid ja kõhtki pistis aeg ajal siia ja sinna. Muidu on kõndiine mõnus kui vaid ilmad ka soojemaks lõpuks läheksid ja Martha ratta sõidu ära õpiks saaks igapäev end veidi enam liigutada.

Üldise enesetunde kohapealt on viimased nädal aega väga kehvad olnud. Nädalavahetusel sain ilmselt külma ja alates pühapäevast on mul iga päevaga olemine aina hullemaks läinud. Palavikku õnneks olnud ei ole kuid see köha ja nina tilkumine ajab mind juba hulluks. Köha on selline kõige vastikum varjant - kinnine käha, mis kõlab nagu elupõline suitsetaja ja köhin-kohe-kopsud-välja. Lisaks neile "imelistele" sümptomitele on mul viimasel ajal ka jubedad peavalud. Täna on pea näiteks konstantselt kogu päeva valutanud. Kuna täna oli vaja ka koolis käia ja üks arvestus ära teha siis ei pääsenud ma ka paratcetamooli tabletist, mida ma muidu võimaluse korral siiski välitda üritan.

Sain töökaaslaselt ka vererõhu aparaadi, millega olen vererõhku kontrollinud kui pea valutab või muidu on kehvem olla ja minu õnneks, ei ole see olnud oluliselt kõrgem kui muidu ehk siis 140/80. Sellise vererõhuga pole ämmaendand ega arst siiani ka midagi ette võtnud, aga ehk seda näeme esmaspäeval, mida ta sellest seekord arvab.

Järgmisel korral on mul ehk juba näidata mõnda asja, mis poisile ostnud oleme, kui need loomulikult kätte saame selleks ajak. Samuti ka uudiseid ämmaenada visiidist.

Seni üritan terveks saada ja Tõnisega võimalikult kaua aega koos olla, kuni ta Siilile läheb ja me nädalaks tibiga omapäi jääme.

28. nädal

Tänase järgi peaks väikemees kaaluma umbes kilo ja olema vähemalt 37,6 cm pikk.

Ausaltöeldes ma isegi ei mäleta, millise äpi järgi ma varasematel nädalatel seda mõõtu võtnud olen, kuna mul on neid umbes täpselt 6, millest 2 on mu lemmikud aga põhiliselt siiski vahel viskan ka teistele pilgu peale.

Sel nädalal midagi väga muutunud ei ole. Silmanägemine käib kohati ära ja loengus olles on see veidi ebameeldivam kui tavaliselt, kuid õnneks läheb see max tunniga üle ja olen jälle nägija. Täna on kuidagi eriti hea nägemise päev kõik on nii selge ja näen ka prillidega selgelt kaugele, mis muidu pigem häguseks jäi (prillidega).

Paar päeva tagasi võtsin kätte ja otsisin Marthale alevist mõnda temavanust tüdrukut kellega mängida. Koos Martha sõbrannaga leidsin ma ka endale jalutamiskaaslase, nii me siis eile käisimegi jalutamas. Kuna ma muidu väga ei liigu peale töölt ära jäämist siis täna on eilselt kõndimisest jalad korralikult krampis ja valusad. Endomondo registreeris meie distansiks 3,7 km, mis oli täitsa OK maa esialgu. Paar korda tundin, et kõht läks kõvaska ja korra hakkas ka nagu valutama, kuid see läks kohe üle ja hiljem kodus ei olnud mingit probleemi - ju noorhärra sai tunnikese tukkuda minu kõndimise peale. Lisaks jalutamisele avastasime ka oma kodualevit, kus me küll juba üle aasta elame kuid siiski väga vähe oleme jalgi ringi liikunud. Saime juba paar uut marsruudi ideed ka koos lastega jalutama minekuks kuigi täna vist väga suur jalutamistuhin peale ei ole.

Just enne kirjutama hakkamist lugesin ka Lipsukese blogis postitust, kus märtsis elektroonika saba viskab. Ja sellega seoses meenus mulle, et ka meil on see "needus" peal. Midagi on lagunenud siin vaikselt juba mõnda aega, näiteks Tõnis viskas oma telefoni veeämbrisse ja otseloomulikult otsustas see peale seda surra.

Teisipäeval eirasin aga arsti nõuannet üksi mitte kondama minna kuskile ja läksin Marthale lasteaeda järgi ning peale seda Lõunakasse kus me talle uusi tosse kevadeks ostmas käisime. Kui ma Lõunaka parklasse auto ära parkisin märkasin kapoti alt tulevat auru, helistasin loomulikult kohe Tõnisele ja uurisin, mis võib viga olla ja kas ma koju tohin sõita. Ta ei osanud eriti midagi mulle muidugi öelda ja soovitas peale shoppamist talle uuesti helistada kui hakkan sealt ära sõitma. Nii ma siin tegingi. Shoppasin ära, pakkisin lapse autosse, panin auto tööle ja auru hakkas jällegi kapoti alt imbuma! Helistasin siis härrale, kes käskis mul kapoti lahti teha ja üritada tale seleteada, kust seda auru umbes tuleb. Selleks hetkeks olin ma juba ülivihane, otsisin seda krdi nuppu kust kapotti lahti saada autost ja siis seda linki, millest see päriselt lahti tuleb ja siis põhimõttelsielt sõimasin telefoni Tõnisel näo täis, sest ma ei saa mitte midagi aru ega oksa seletada kust see aur tuleb ega saa üldse mitte millestki aru ja miks auto just siis peab jupsima kui mina sellega üksi sõidan. Kui ma olin ühe arvatava probleemi suutnud talle tuvastada läksin autosse tagasi ja seal põles armatuuris mingi imelik tuli üritasin talle seda seletada ise samal ajal nuttes ja teda põhimõtteliselt sõimates, sest otseloomulikult oli Tõnis sel hetkel ainuke kelle peale ma selle viha suutsin välja valada. Lõpuks panin telefoni poole kõne pealt ära ja läksin Marthaga uuesti Lõunakasse pannkooke sööma ja ootama, kuni Tõnis oma töö lõpetab ja siis meile linna järgi sõidab.

Hetkel kui ma nende pannkookidega lauda jõudsin olin ma enda peale nii pahane, et Tõnise peale karjusin ja soodatsesin. Rasedat naist omada ei ole ikka käkitegu. Otseloomulikult oli Tõnis jälle rahu ise ja selle asemel, et mulle tagasi helistada ja mind sim sima vastu "maha rahustada" saatis ta mulle sõnumi, et tuleb peale tööd kohe sinna ja oligi kogu paanika lõpp.

Mitte just kõige õnnestunud - äsja ärkasin pilt.

 


Ja ma ei teagi, polegi vist enam midagi väga rääkida, poiss on endiselt väga aktiivne nii päeval kui ööl. On mingid kindlad ajad kui ma pikali tavaliselt viskan siis hakkab eriline eputamine ja trall issi ja suure õe ees nii, et kõht "ujub krooli" nagu Tõnis seda nimetab. Siis autakse pepu püsti ühele poole naba ja hetkega on see kadunud ja tõuseb teisele poole naba püsti ja siis võib ta päris pikalt liuelda.

Rohekm ei oskagi rääkida, kõik on ikka suht sama ja ämmaemanda juurde lähen alles pooleteise nädala pärast.

Inventuur beebiasjades

Otsutasin täna Martha magamistoa kappi koristada ja kuna seal "vedeleb" hetkel ka turvahäll, kus sees on kogu poisi tavaar siis otsutasin juba sellele laarile ka inventuuri ära teha, et teada saada, mida mul siis veel vaja on. Jah ma olin täiesti kindel siiani tellitud asjad on pigem kõik ühte suurust ja midagi on kindlasti veel vaja. Õnneks või kahjuks pidin isegi üllatuma kuna kaetud olid kõik suurused, mida esimese vähemalt 3 kuu jooksul vaja läheb. Ja natukene pealegi.

(2 tundi) Varem arvasin, et ma ei olegi teab mis palju asju kokku ostnud, natuke siit ja natuke sealt ja mõned on ka tädi(minu õde siis) poisile ostnud. Kui aga neid bodysid sorteerima hakkasin oli minu üllatus üüratu, sest no neid ikka oli!!

Ma pole kunagi olnud teab mis kõva nimekirjade koostaja ja loomulikult ei olnud mul seda ka praegu vastupidiselt plajudele teistele beebigrupi liikmetele, kellel väga konkreetne nimekiri juba ammu olemas mida vaja ja mida mitte. Peale selle kaose korrastamist tekkis mul ka väike mõte, et ehk... ehk siiski peaks omale ka ühe nimekirjakese koostama mida siis veel vaja, et end veel rohkem üle ei shoppaks.

Siin siis nimekiri asjadest, mis hetkel olemas on:
Suurus Tiny Baby:
 - fliiskombe
 - pikkade varrukatega body

Suurus 50:
- 5 lühikeste varrukatega body

Suurus 56:
- 5 pikkade varrukatega

Suurus 62:
 - 3 ilma varrukateta body
 - 4 lühikeste varrukatega body
 - 3 pikkade varrukatega body
 - kaks paksemat tudukombet
 - ülikonnakomplekt (triiksärd/viigipüksid + vest ja lips)
 - lühikeste varrukatega T-särk
 - lühikeste varrukatega triiksärk

Suurus 68:
 - 6 lühikeste varrukatega body
 - 4 pikkade varrukatega body
 - paks fliiskombe suurus 3-6 kuud
 - 1 tudukombe
 - pikkade varrukatega särk

Püksid:
 - 1 paar pükdse 0-3 kuud
 - 7 paari pükse 3-6 kuud

Muud:
 - 4 mütsi
 - kootud papud
 - 2 paari kindaid
 - 5 paari sokke
 - triiksärk/vest/püksid - suurus 80(?)

Lisan ka pilte Tesco tellimusest, pluss veel mõned asjad, kõigist erladi pilte tegema ei hakanud enam.

Minu beebiriiete "kapp" antud hetkel.

Olen riided valides pigem hoidnud tagasihoidlikumat tooni ja mitte väga värvilisi asju tellinud. Üldkokkuvõttes siiski ka värve hulka saanud. Üldse olen tähele pannud, et mulle pigem meeldib roheline ja selle erinevad varjundid kui sinine. kuigi Tesco tellimusest jääb pigem sinine maik suhu.

Lõpetuseks veel üks pilt Marthast, mida ise vaadates märkasin ka, et ta on päris suur lillede fänn.

27. nädal

Jällegi olen pikalit olnud "kadunud". Seda ilmselt suuresti nii hambaravi kui ka üldise enesetunde tõttu. Aga sellest kõigest järgemööda.

Noorhärra peaks täna olema oma suuruselt võrdne lillkapsaga ehk kaaluma tänaseks 875 grammi ja olema pea 37 cm pikk.

Lähedale hakkab jõudma kolmanda trimestri algus, mis on LÕPUKS väljendunnud ka minu kõhukujus. Nüüd ma võin juba täitsa julgelt olla "päris" rase, mitte enam ebamäärane ülesöönud pelmeen. Täna tegin ka esimese päris kõhupildi, mida ei suutnud ka Instagrammis jagamata jätta.

Selle nädala sisse on jäänud päris palju tegemisi. Näiteks käisin reedel siis oma probleemse hambaga jällegi Maxillas, kus see peale poole tunnist kangutamist lõpuks ka kätte saadi. Kuidagi olin ma eelmisel korral aru saanud, et tõmmatakse välja mõlemad prolbeemhambad korraga, kuid ühe juurika kätte saanud topiti järele jäänud kraatrisuurune auk rohu ja vatti täis ning pandi aprilli lõpuks järgmine aeg. Alles eile, ehk siis põhimõtteliselt nädal pärast väljatõmbamist saan ja julgen ma lõpuks ka teise suupoolega mäluda.

Eelmisel laupäeval ehk päev peale hambaravi oli minu keskkooliklass korraldanud lõpetamisest 5 aasta täitumise puhul kokkutuleku. Algul kartsin küll, et sinna ma siiski ei jõua kuna reedel oli veel peavalu liiga julm, et ma oleksin julgenud Tartust Rakveresse sõita ja siis sealt veel tagasi ka. Veidi arutamist Tõnisega viis meid aga sinnani, et Tõnis võttis omale nädalavahetuse vabaks ja tuli mind "sõidutama" kuna ta oli ka osadega mu klassikaaslastest juba kohtunud ei tundnud ta end vast ka väga võõrkehana sel üritusel.

Loomulikult olin ma ka esimene, kes sealt juba südaöö paiku minema läks, sest pea oli jälle paks ja 7-kuud rasedana pole vist siiski kõige targem mõte iga peo lõpuni vastu pidada. Seega viisin ühe klassiõe tema vanemate juurde ja meie läksime Tõnisega minu vanemate juurde, kus ma otseloomulikult terve öö ei maganud silmatäitki. Millest veel järgmise päevagi medium astme "pohmelli" põdesin.

Kuna Martha oli ka suutnud haigeks jääda ei jõudnud ma ka see nädal kordagi kooli. Kolmapäeval tuli kauaoodatud Tesco pakk, mida ootades mul üllatavalt kehvaks olemine läks. Nimelt hakkas silme ees "tähekesi" virvendama, mis mõne ajapärast päris hulluks läks, niiet ei saanudki muud kui voodisse pikali visata. Umbes tunni pärast sain nägemise siiski tagasi. Hirmutas aga ära selline asi päris korralikult. Otseloomulikult sain ma "hirmu" juurde perekooli raseduskalendrist, kust ma lugesin omale juba diagnoosiks preeklampsia (ohu). Preeklampsia oht kui selline on mul niikuinii, kuid kartsin, et ehk see juba siis tõesti lööb välja, sest sellist "pildikaotust" polnud mul varem olnud.

Seega end korralikult närvi ajanuna vedas Tõnis mu neljapäeval siiski poolvägisi Tartu Ülikooli Kliinikuni Naistekliiniku valvearsti vastuvõttu. Seal valitses suhteliselt korralik kaos, lühendatud tööpäev oli ka arstidel pead "segi" ajanud. Mõõdeti vererõhku - endiselt kõrge nagu alati. Arst ehmatas mu suht ära kui hakkas ennde igasugu vereproovilehtedega vehkima ja käskis kiiresti-kiiresti vere- ja uriiniproovid ära anda, et järgmine valvearst saaks kiiresti otsuse teha.

Käte värisedes läksin sealt uriiniproovi andma ning siis vereandmise kabineti uksetaha seisma, kus ei olnud ühtegi inimest, kes seda verd minust välja imeda tahaks. Seega ootasin ja paanitsesin seal. Saatsin juba Tõnise ja Martha ka ära sest oli näha, et aega läheb seal veel mõnuga.

Lõpuks sain siiski kabinetti sisse, panin saatelehed ja uriinianalüüsi topsiku lauale (sest eelnev ämmaemand käskis selle sinna jätta, mitte tavalisse uriinianalüüside topsi WC´s jätta). Ja siis sain selle verevõtja käest sellise koslepi, et see on PUHAS LAUD JA KORISTAGU MA SEE SEALT ÄRA!! Üritasin talle seletada, et ämmaemand käskis selle siia tuua - see tema suhtumist minusse eriti ei muutnud. Ei pea vist mainima, et olin niigi suht närvis ja valmis seal laua taga kohe ulguma hakkama. Suutsin aga mingil imelisel kombel eestlast endas siiski säilitada ja jäi pealnäha veel rahulikuks.

Kui see "proua"siis lõpuks neid aatelehti vaatas ja igal poole kirja CITO! peal nägi siis sai ta ise ka aru, et oli üle paanitsenud, kuid see ei pannud teda veel vabandama ütes vaid, et pangu ma see uriinianalüüs sinna kapi peale ja kogu pidu.

Siis sain otseloomulikult veel üle tunni oodata, millal uus valvearst minu analüüside vastuseid ükskord vaadata jõudis. Lohutasin end juba sellega, et kui ei kutsuta sisse siis ju ei ole midagi hullu ja statsionaari siiski jääma ei pea. Lõpuks siiski jõudis kätte ka minu aeg ja head uudised. Ehk vereanalüüsid oli korras nagu varemgi, vaid hemoglobiin oli endiselt väga madal ja arst ei osanud mu hädadele ka muud põhjust anda kui madal hemoglobiin mida ma halvasti talun. Soovitas võtta teist rauapreparaati praeguse asemel ja pani mu rahulikule reziimile. Samuti ei lubanud ta mul üksi "kondama" minna. Ilmselt siis pildi taskusse panemise ohu tõttu.

Täna jällegi samamoodi tundsin end veidi kehvalt ja pilt hakkas häguseks minema ja heitsin parem kohe pikali enne kui olemine jälle päris kehvaks läheb.

Ämmaemanda juures käigust aga niipalju, et kõik paistis korras olevat EPK oli nädalatest jälle mõne cm eespool, süda tuksus poisile ilusti ja vererõhk tol päeval oli isegi täitsa mõistlik - imelisel kombel. Järgminekord jälle kahe nädala pärast ja siis vist hakkangi tihemini teda külastama.

Hetkel ei oksagi ohkem vinguda oma olemise üle. Üritan peagi teha ühe postituse ka Tesco asjadest, mis noorhärrale tellitud sai, kuid ei julge vist enam kindlat päeva lubama hakata, vastasel juhul seda lihtsalt ei juhtu - millegipärast.