Normaalsed inimesed nii ei tee!

Kell on hetkel 7.55 ja on laupäeva hommik. Mina jõudsin umbes pool tundi tagasi töölt koju, sõin käin nüüd tiiru internetis ja lähen magama, siis kui "normaalsed" inimesed hakkavas vaikselt ärkamisele mõtlema.
Aga mis sa teed - raha tuleb ju kuiddagi majja tuua ja tegelikult mulle ju meeldib mu töö - igathes rohkem kui hommikust õhtuni kontoris istuda või ebameeldivaid inimesi teenindaga. Seda nüüd küll, et ka loomadel on paremaid ja  halvemaid päevi ja nemad ei oksa seda varjata isegi kui tahaksid. Ilmselt seetõttu ei ole ka nad nii kibestunud ja ebameeldivad nagu inimesed.

Lisaks kõigele muule olen teinud viimasel ajal päris palju n.ö."vahendajatööd". Tellin Hiinast peamiselt laste riided kas siis gruppidena või üksiktellimustena inimestele otse koju. Ja üldse mitte tohutul rahateenimissoovist - pigem siiski otsin oma plikale asju aga kuna hulgi on odavam olen pakkunud ka teistele emadele/isadele võimalust tellida Hiinast huvitavat kauba väga hea hinnaga. Pean aga tõdema jällegi, et ega heategu karistuseta jää.

Inimesed on niiii kuradi ebameeldivad, et see on lihtsalt kohutav. On inimesi, kes ei suuda ka elementaarset viisakust kasutada, rääkimata siis oma ajude kasutamisest. Teine grupp inimesi on selliseid, kes tahavad kõike, kuid kui on maksmise aeg siis palutakse oodata, et see või see kuupäev saate raha - selge olen inimestele vastu tulnud ja teinud oma rahakoti arvelt tellimused ära, et pakki liikuma saada. Ja siis kui mingil imselisel kombel on "need inimesed" raha ära kandnud siis hakkab üks närveldamine. Millal pakk tuleb, miks ma ei ole veel midgai saanud, kas tõesti on tarve 4 nädalat na na na... JAH tõesti võib tarne olla 4 nädalat või 8 või rohkemgi, mina ei postita neid pakke, ei sõida lennuki ega laevaga ja ei võta neid kondeineritest välja ega vii neid Eesti Posti (mis on muidugi ise parajat kaeberomaani väärt teema).

Minu viimane superleid Alist, kott, mis kamsis vaid 8.63€ - loomulikult tellisin ära - seekord valisin beezi.

Ma olen ka tegelikult ainult inimene, ma saan aru, et see võib olla uskumatu aga tõesti, minu põhitöö ei ole kagelti mitte olla 24 h Facebookis kättesaadav tellijatele ja tegeleda vaid nende (enamjaolt) mõtetute küsimustega.

Igatahes mulle tunudb, et peaksin vist teiste inimeste aitamise lõpetama ning maksma lapse või enda või härra riiete eest paar eurot rohkem - mille eest ma saan päris palju rohkem rahu.


Aga nüüd kaon tuttu! Ilusat laupäeva hommikut! ;)

Muutuste aeg.

Pole päris ammu kirjutanud ja põhjusega. Pulmad said läbi ja nipet näpet oleks nende kohta veel kirjutada (nt äpardused - teistele vältimiseks või näiteks röökida lähemalt eelarvest ja muust sellisest).
Olen mõlenud päris pingsalt, mis ma selle blogiga nüüd edasi teen, kas "unustan" selle ära, või "koliks" siiski mingil määral siia ja kirjutaks muudest asjadest mis meiega juhtuvad. Meie all siis pean silmas end, härrat ja Mammut.

Kuna meil on härraga päris ebatraditsiooniline töö ja ka õpime veidi mitte nii "poppi" eriala siis oleks ju vahva ka teistele meie erialast ja tööst rääkida. Õpime nimelt mõlemad Eesti Maaülikoolis loomakasvatussaaduste tootmist ja turustamist, ning mina töötan kooli kõrvalt lõpsjana ja härra enamjaolt karjakuna kuid juhtub ka, et teeb lüpsja või öövahi tööd. Ühesõnaga meie töö ja koolielu põhilisteks osadeks on lehmad, piim ja kõik mis selle ülmber tiirleb, ning see meeldib meile TÄIEGA! Mu õde on küll senini arvamusel, et mina tema veresugulane ei ole oma kahtlaste huvite tõttu kuid mina ei häbene oma loomaarmastust, olgu see nii sitanevõi hiasev kui tahab.

Tegelikult olin ma enne ülikooli rohkem hobuseinimene, kuid peale koolis sissesaamist ja veidikest õppimist sai minust üsna pea päris puhas lehmainimene! Hobuseid ma ei ole unustanud, kuid põhirõhk on hetkel veiste.
Mul on omal ka üks Aberdiin Anguse pullike - Sikkani Mõmps, kes härra vanemate juures hetkel kasvab, ning ootab aega, mil meie härraga kunagi maale ära lähme ning talle hulgi naisi sinna toome,e t ta saaks meile palju väikeseid Mõmpse teha. :D Tegelikult on meil ka lehm - meie pulmakink praeguse ülemuse poolt - Kelli. Tema ootab ka hetkel Mõmpsi juurde jõudmist. Kuna aga meie elame siiski kooli ja tööt tõttu hetkel Tartust ja lehmamajandus on hoopis hoopis eemal siis hetkel see bisnis veel ei ole väga hästi käima läinud, kuid meie unistus - 300 pealine lihaveisekari on siiski meil meelel ja kellel ning selle poole tuleb püüelda.

Tegelikult oli kogu selle postituse mõte, et siiski tahan seda blgoi elus hoida ja siia aegajalt kirjutada üht koma teist ja loodetavasti on ka inimesi, keda see huvitab.

Seniks aga tsaupakaa.
Panen ka ühe oma lemmik pildid siia. Fotograaf: Paul Meiesaar