Esmaspäeval sai minu tootmiskatse esimene periood läbi, mis tähendas seda, et pühapäeval ja esmaspäeval pidin ma võtma hommikul ja õhtul piimaproovid (kokku neljal korral) oma katseloomadelt, ning samas päeval sõeluma ka sõnnikut - 6 kannutäit puhast sitta.
Kui ma varem kirjutaisn sellest kuidas lehmad katsenimekirja sattudes kiiremas korras maha surra üritasid või omale mõnda mitte nii huvitavat haigust külge pookima kukkusid siis seda üritasid nad veel viimase minutinigi teha. Mingil imelisel kombel siiski pühapäeva varahommikuks (läksin lauta kell 5!) oli säilinud vajalikud 30 katselooma.
Sellest ma üldse rääkima ei hakkagi, et reedel otsustas lüpsiplats koostöö Muuga Farmiga lõpetada, seda iroonilisel kombel just loetud tunnid peale seda kui DeLavali hooldumehed olid lüpsiplatsi hoolduse lõpetanud. Õnnek siiski sai koostööleping jälle sõlmitud ja minu piimaproovide võtmine sai tehtud. (Hiljem siiski selgus, et DeLavali hooldusmeeste töös viga ei olnud)
Rääkides aga veel takistustest... Esmaspäevase proovide võtmise leppisime kokku, et teeb Tõnis, nagu ka õhtuse, et ma ei peaks miljon korda sõeluma kodu ja lauda vahet. Järgmisel päeval pidin proovid niikuinii Tartusse viima ja nendega siis laboris natuke möllama. Mis iseenesest kõlas liiga lihtsalt - ehk Martha jäi totaalselt haigeks ja 2 öö ja päeva ma(me) teenindasin(me) teda ja teisipäeval kooli ja laborisse minekust ei olnud minu puhul küll enam juttugi.
Hakka või uskuma juba, et mingi üleloomulik jõud viskab mulle mu nähtamatutesse kodaratesse nähtamaituid kaikaid?
 |
| Selline näeb välja sitasõelumise tulemus. Kui seda postitust peaks mingil imelisel kombel lugema mõni erialateadlik inimene siis võiksite mind ka valgustada, miks keskmine sõel nii täis jääb, mis on valesti? Ei ole veel suutnud välja mõelda. |
