Thursday, May 28, 2015

35. nädal

Nonii, jälle päease hilinemisega, kuid siiski tuleb 35. nädala postitus.

Kuna äpp ütleb iga nädal mulle jälle järgmise kõrvitsalise nime, mida ma isegi hääldada ei suuda siis jätan selle pildi otsimise pigem ära ja panen ühe veidi korralikuma kõhupildi, mis on tehtud lausa kaameraga, mitte telefoniga esikukapi peeglist.

Äpp aga ütleb mulle niipalju huvitavat infot, et poja on hetkel umbes 2383 grammi raske ja 46,2 cm pikk. Liigutab endiselt nii mis jaksab. Ilmselt tänu aina valgemale ajale on hommikune ringutusring umbes kella viie paiku ja ehk veel veidi varemgi. Samuti tuletatakse ennast meelde kohe kui ma pikali viskan või siis vähemalt istun. Viimasel ajal aina tihedamini ja kõndides või koristades lükatakse end sirgu.

Enesetunde osas erilisi muutuseid ei ole - istumast tõusmine, kõndimine, ning külje keeramine voodis on endiselt põrgupiin. Guugeldasin ka veidi seda häbemeluu valu, mis oli VALE ! Nimelt suutsin end ära hirmutada sellega, et kui selline valu varakult juba hakkab (nagu minu puhul juba enne 20 nädalat) võib see probleem sünnituse saabudes oluliselt halveneda ning viia lausa mingisuguse vaagnaliiduse nihkumiseni? Mis ühel hetkel võib takistada ka ise sünnitamist. Nüüd aga loodan väga, et probleem siiski nii suur ei ole kuna ämmaemand pole selles seni probleemi näinud.

Nüüd siis aga uudisest, millest eelmine nädal juba vaikselt rääkisime. Nimelt meil seisab kahe nädala pärast ees kolimine - Lääne-Virumaale. Ehk siis päris kaugele. Tõnis sai sinna nimelt erialase töö ja kuna minu vanemate korter seisab niikuinii siis kolime esialgu sinna. Jah sellel on nii positiivseid kui negatiivseid külgi, eriti halb varjant on see Martha jaoks, sest jälle tuleb minna uude lasteaeda, seda aga alles augusti lõpust, mitte varem. Samuti käib kõik nii kiiresti, kohe kohe on meil Tõnisega lõpueksam siis juba lõpupidu ja kohe peale seda (või võimalusel ka enne lõpupidu). Sellest ei hakka ma üldse rääkimagi kui palju asju meil selle lõhikese ajaga koguenud on siia korterisse. Kui siia kolides saime me pm hakkama kahe autotäie asjadega siis nüüd... ütleme nii, et asi on sellest kaugel.

Kuna ka poisiga kohutmise aeg liigub aina lähemale ei suuda ma ka kuidagi otsutada, kas ma peaksin Rakveres veel mõne ämmaemanda omale otsima, või saame ehk varem hakkama, kuigi mina endiselt kahtlen, et sünnitan enne 37. või 37. nädalal siis ilmselt siiski peaksin ka seal olema "järelvalve all" oma preeklampsia ohuga.

Ühesõnaga järgmised paar nädalat tuleb päris korralik hullumaja ja minu varem õhus olund lootus, et peale lõpueksamit saab lihtsalt olla ja puhata, enne kui väikemees meie elu dikteerima hakka, ei tasu sellest enam unistadagi.

Thursday, May 21, 2015

34. nädal

Jälle on kaks nädalat eelmisest postitusest määdas. Ausaltöeldes ma isegi hetkeks üritasin eelmisel neljapäeval, end kirjutamise lainele viia, kuig väga paljude asjade koostoimel, see siiski ei õnnestunud. Ammugi siis reedel või nädalavahetusel, kui Tõnis Siililt tagasi tuli ja meil esimesed kaks päeva ainult igasugustele sõitmistele kulus, küll Ida- ja Lääne - Virumaa külastusele ning siis juba Pärnu- ja Läänemaa. Ühesõnaga kirjutada polnud mahti ja ega mul millesti targast rääkidagi ei olnud eriti.

Raseduse jälgimise äpp ütleb täna, et poiss on nii suur kui see, misaiganes vili, mis pildil on. Kaaluks lubab ta 2600g ja 47 cm (seda siis kuni 36 nädala lõpuni).

Esmaspäeval oli mul järjekordne ämmaemanda visiit, kus selgus, et uriinis on valk. Soovitas teha uue analüüsi, et ehk oli proov seisnud või mõni muu probleem, et analüüs ehk valetas. Samas lasi teha ka igaks juhuks uuuesti preeklampsia markerite analüüsi, antikehad ning hemoglobiini. Kuna minu enda ämmaemand nüüd mõned nädalad kättesaadav ei ole rääkisime läbi, et järgmine visiit toimub naistearsti juurde, ning analüüside vastused saan kolmapäeval tema kabinetti helistades seal tööl oleva ämmaemanda käest.  Kolmapäeva õhtuks sain lõpuks selle ömmaemada kätte, kes kinnitas, et uriinis siiski valk on, kuid preeklampsia testid on korras ning hemoglobiingi oli tõusnud 123 peale, mis oli mul viimati nii kõrge enne rasedust. Too ämmaemand ei näinud korduvviisiidl hetkel mõtet vaid soovitas probleemide korral lihtsalt vastuvõttu pöörduda.

Muudest mõõtudest niipalju, et EPK oli nädalatega tasa, ehk siis 34, ning kühuümbermõõt oli 106 cm pealt lagnenud 106 cm peale. Kaalu oli aga juures kuuga 3,5 kilo - mille pärast ämmaemand ka nina kirtsutas, kuid nagu ma ka talle ütlesin - ma absoluutselt ei imesta, sest korralik totitumine on viimasel kolmel nädalal olnud küll viimane asi, millega mul on olnud aega tegeleda. Kaalu juures siis raseduse algusest saati 12 kg, mis on võrreldes eelmise rasedusega veel endiselt väga hea kuid siiski võiks ju parem olla.

Ämmaemand ei olnud sel korral ka väga kindel enam, mis pidi see poiss seal kõhus pesitseb. Kui varem on ta alati olnud kindel, et poiss on peaseisus siis sel visiidil hakkas ta kahtlema ja arvas, et ehk arst vaatab selle ise üle ja vajadusel teeb ka lisa UH , kuna tema kabinetis on UH aparaat olemas.

Hirmus mõelda, ehk ehk ma ämmaemandaga enam ei kohutgi, kuna tema viimane visiit jäi juuni lõppu ja mina kardan, et alates 37. nädalast peaks mul olema kott juba nurgas olemas. Või noh mina tegelikult olen suht kindel, et kannan üle, kuid Tõnis ei taha seda kuidagi uskuda, sest nii tema kui tema kaks venda on sündinud vähemalt 2 nädalat varem ning minu vend samuti - ämmaemandalt selle kohta uurides ei osanud ta seda ka rohkem kommenteerida kui, et ju siis peaks kott valmis olema selleks ajaks kui mõlema perekonnast selline vahva geneetika välja paistab. Naabrinaisega on igatahes juba räägitud, et ta oleks valmis kui Marthat on vaja hoida natukene.

Poiss on muidu aktiivne nagu ikka. Kui issit kodus ei olnud rõõmustasin juba, et valusaid lööke väga ei saagi, et selline seilamine käib paremalt vasakule pigem koguaeg. Aga kui issi koju tagasi jõudis hakkas mürgel täie hooga jälle pihta. Toonused on ka väga palju viimasel ajal ja kui need enamvähem üle hakkavad minema on poiss eriti agressiivne. Me ikka näerame Tõnisega, et ju kasvatab omale sarvi.

Vabandan ka pildi pärast, kus on taustaks meelete segadus, meil nimel käib remont lõpuks ja kõik asjad on kuhjatud igale poole eest ära. Järgmisel nädalal tuleb veel üks suur elumuutev otsus teha ja sellest hakkab jälle nii palju sõltuma ja samuti ka nii palju muutuma, et ma juba kardan seda otsust. Aga sellest juba järgmisel nädalal.

Thursday, May 7, 2015

32. nädal

Tänasest siis täitus nädal 32. Kuna sel ja ka eelmisel nädalal oli tegevust koguaeg nii palju, et pole jõudnud isegi mõelda selle peale kui kiiresti aeg jälle lendab. Täna hommikul isegi ehmatasin, et äpp mulle 32 nädalast rääkisin ja avastasin ise ka hirmuga, et on ju neljapäev.

Äpp ütles ka seda, et poiss on praegu just sellise kapsalise suuruses, mis iganes see eesti keeles ei oleks. Suuruselt võiks ta olla kuni 1700 g ja kuni 42 cm.

Eelmisel nädalal sai käia ka ämmaemanda juures kus midagi oluliselt uut teada ei saanud. Uriiniproovid endiselt korras, vererõhk piiri peal, kaalu oli juures kuu ajaga poolteist kilo ehk siis kaheksanda kuu alguseks oli juures 8 kilogrammi. Poisis südametöö oli korras, EPK oli 30 ja kõhu õmbermõõt 106 cm. Ausalt öeldes, ma ei tea, kuidas see kõhu ümbermõõt nii meeletu on. Kui vaatan vahel pilte lõpurasedatest, kelle kõhuõmbermõõt on 100 või alla selle siis ei suuda end kuidagi sinna kõrvale panna oma "suure" kõhuga ja veel suurema ümbermõõduga.

Uusi venitusarme siiani tähendanud ei ole, kuid ilmselt on tursed varsti platsis. Eile kui käisin linnas jalanõusid otsimas siis minu tavaline jalanumber 42 ei läinud jala lähedale ka, seega ostsin ühed tennised suurus 43 ja teised, mis olid liistu poolest täpselt sama suured, kuid sees oli suurus 41. Naersin veel Tõnisele, et kui ära sünnitan võin need jalanõud ilmselt talle pärandada, sest siis pole mul nendega enam midagi teha. Täna hommikul lasteaeda minnes oma 42 jalanõusid jalga pannes olid need aga lausa suured, sest üks papu tahtis pidevalt jalast ära vajuda. Nokk kinni saba lahti ma ütlen.

Viimased nädalad on mind külastama hakanud ka toonused. Mis ei ole kuigi meelidvad ja mida ma eelmisest rasedusest üldse ei mäletagi.

Samas teeb kõht ka niisama huvitavaid kujusid mulle vahetevahel, näiteks selline kõrge mügar vasakul küljel.

Eelmisel nädalal kui Tõnis mõned päevad  kodus oli ostime poisile ära ka vankri ja voodi. Vanker on meil hetkel küll mänguasjade pärast, kuid kassid sellest endale pesa teinud ei olegi nagu ma algul kartsin. Voodit me veel kokku ei pane niipea, seega sinna kassid end ka sättida ei saa.


32+0

Paar päeva tagasi lugesin uut Pere ja Kodu ajakirja ja avastasin, et minu ämmaemand, kes on ajakirja sõnul üks vettesünnituse propageerijaid Tartu Ülikooli Kliinikumis, oli sinna kirjutanud ühe samateemalise lõigu. Selle peale tuli minulgi mõte ehk järgmisel visiidil natuke sünnitusest rääkida, mis ideaalis võiks toimuda vees kuigi arvestades eelmise sünnituse kogemust võib see varjant vabalt ära jääda.

Üliselt ma sünnitusele veel ei mõtle või vähemalt teadlikult üritan mitte mõleda, kuigi unes näen seda liiga tihti ilmselt siis siiski alateadlikult jua mõtlen selle peale. Hetkel on ka koolis päris pingeline aeg, viimased eksamid ja siis ka lõpueksam, ning tere suvi.

Tänagi selle asemel, et keskenduda esmaspäeval toimuvale selle semestri kõige raskemale eksamile viisin ma hommikul Martha lasteaeda ja läksin kell 9 uuesti magama ning ärkasin pool 12 ning olen endiselt väsinud. Viimane trimester on vist päriselt peale hakanud...

Monday, May 4, 2015

Jõudsime lõpuks Saaremaale

Ma vist juba eelmises vingupostituses rääkisin veidi sellest, kuidas me juba mõnda aega üritasime Saaremaale minna. Esialgu oli see plaanitud Tõnisele sünnipäevakingiks, oli plaanis ööbida Tõnise puhkemajas ja käia Saarel ringi niisama ning visata pilk peale ka meie loomadele - pull Mõmpsile ja lehm Kellile.

Neljapäeval käisin hommikul Tõnisel Jõhvis järgi - tal hakkas 3 päevane puhkus enne päris Siili - ning reedel hakkasime Läänemaa poole sõitma. Tõnise vanemad elavad Virtsu lähedal ja seega oli plaan laupäeva hommikul Virtsust startida ja õhtuks mandrile jälle tagasi tulla. Auto suutis meid aga otse loomulikult jälle ebameeldivalt üllatada ja peale väikest peatust Viljandis kadus autol jõud ära, kuid kuni Pärnuni suutis siiski hoida lubatud suurimat kiirust. Peale Pärnut aga enam üle 50 km/h nõus liikuma ei olnud - ilmselt minig avariirežiim jälle peal. Seega kutsusime paarkümend kilomeetrit enne sihtpunkti Tõnise ise endale järgi, kes meid siis oma (auto) jõul kohale vedas. Kogu õhtu ja isegi pool ööd olid mehed ninapidi kapoti all, ning otsisid viga, mida parandada. Jumal tänatud lõpuks see ka leiti ja selgus, et samasl põhjusel ilmselt oli auto mul ka teisipäeval üritanud kätte ära surra, kui avariirežiimi omale peale lõi.

Igatahes laupäeva pealelõunal me siiski praamile sõitsime ja Saaremaale jõudsime. Seal palju muud ei jõudnudki teha kui ringi sõita, oma lemmikloomi vaatamas käia, ning poes veidi osteldud ja juba sõitsimegi Kuivastu poole tagasi.

Tõnis oli pop oma kahe pätsi leivaga.

Meie Sikkani-Mõmps.

Kõige suurem ja näjasem sõber.

Meie pulmakink Kelli, nagu taltsas koer.. :D

Tuli meile veel karjuse juurde järgi kui ära hakkasime minema..
Pühapäeval sõitsime jälle Tartu poole tagasi, et Martha täna (esmaspäeval) uude lasteaeda saaks minna ja Tõnis jälle Jõhvi poole saaks startida. Nüüd me siis oleme Marthaga kahkesi, pea 2 nädalat. Varem ei tundunud see üldse kuigi pikk aeg kuid praegu on see ju terve igavik. Tagasisõidul peletasin oma igavust ja pidlitasin kõike ja kõikki, mis ette jäi, seega mõned täiesti niisama pildid ka siia...










Kuna selle nädala rasedapostitus jäi jällegi ära, kuna mul oli niiipalju muud teha, kui blogida siis panen siia ka ühe täna tehtud kõhupildi, või siis kaks.


31+4