Nädal kaalulangetamist

Praegu tundub, et  see nädal on läinud kiirelt, kuid tegelikult tundus mulle väga pikalt, et see nädal, eriti mõni päev sellest nädalast, näiteks kõik, ei saagi otsa, kunagi! Vähemalt mitte enne seda, kui ma olen totaalselt alla andnud ja kõikvõimaliku magusa korterist hävitanud.

Võõrutusnähud olid esimesed paar päeva ikka väga hullud, arvestades veel seda, et esmaspäeval? kohalikus Grossis käies avastasin, et äsja minu lemmiklemmik jäätikseks saanud soolase karamelliga Vana Toomas on terve nädala vaid hinnaga 52 senti??? muidu maksis ta umbes euro.  Otseloomulikult ostsin ma neid 10 tk - mis oli viga! Mõtlesin poes küll, et las seiavad, ega nendega midagi seal sügavkülmas ei juhtu. Järgmisel hetkel mõtlesin, et söön magusat hommikul/lõunal siis ju jõuan päeva peale selle ära kulutada. Ühesõnaga paari päevaga said õnneks need kõik otsa (mida ma ei söönud ära üksi!!) ja rahu oli maapeal (või vähemalt meie korteris).

Kogu ülejäänud aja ei olnud probleemiks minu ülesöömine vaid vastupidi, alasöömine. Viimased 3 (arginädala)päeva on olnud sellised, kus ma olen alles õhtul, kui Tõnis koju tuleb, avastanud, et ma ei olegi täna midagi peale 1 kiirelt haaratud võiku söönud. Ja kahjuks ei olnud ka nädalavahetus targem. Kuna me korralikult kodus ei passinud unustasin ma oooviusli ära jälle söömise. Kuna ma laupäeval käisin ema juures ploome korjamas tegin õhtul ka ühe ploomikoogi, millest ka mõne tüki haukasin, või siis päris palju tükke. Kuna aga olin jälle söömata ei põe selle pärast ja patja ei nuta- ausalt! Nagu ka eile, kui koju jõudsime u kella 7 paiku, pesin printsessi puhtaks ja viskasin ahju 3 broilerikoiba, millest ära suutsin süüa pool.

Siit ka minu uus probleem, mu kõht(magu?) hakkab valutama nii kui ma midagi veidikene rohkem manustan. Kas see on tõesti juba nii lühikese ajaga end kerra tõmmanud, et sinna peale klaasi vee enam midagi ei mahugi? Lisaks maovalule on ka mu seedimine vist puhkusele läinud sellest toidulauamuutusest või siis ei ole tal piisavalt materjali mida seedida?

Liikumise koha pealt pole ma ka teab mis eeskujulik olnud. Nädal algas küll suhteliselt hästi. Käisin rattaga sõitmas 3 päeva (või noh tegelikult õhtut siiski) järjest ja kuidagi ei olnud seda õiget tunnet, väisisn seal ratta seljas imekiiresti (isegi minusuguse tarretise kohta liiga kiiresti) ja ei olnud üldse mugav. Ilmselt oli asi selles, et see ratas on mulle veidikene väike. Tegelikult ongi see ratas mu väikevenna oma, kes on 10-aastane. Mis ei tähenda seda, et ma lastejalgrattaga ringi sõitsin, sest mu väikevend on keskmisest 10-aastasest oluliselt suurem.

See nädal püüan siis rohkem liikuda, kuna homme on ka meil esimene koolipäev (kui lähme Tõnisega ja poisiga koos) siis saab seal ilmselt ringi joosta ohtralt. Ja kui reedeses sünnitusjärgsel tehnoülevaatusel kõik korras on ja ma saan rohelise tule basseini külastuseks saan hakata ujumas käima. Ning kohe (või siis peagi) peale SD paki saabumist, kus kopitavad mu uued kaunid jooksutossud üritan ja jooksmisega algust teha, mis saab olema vaevaline, ma tean. Kuid ülla eesmärgi nimel eksole ;)

Pilte Jakobist

Kuna Jakobil veel mingit ümmargust vanust ei ole täitunud siis pikemat juttu ma temast veel ei lisa, peale selle, et päevane rutiin on meil kõvasti muutunud ja pidevalt magava mannatera asemel on meil nüüd juba täitsa asjalik ja suure naeratusega väikene mees, kes otseloomulikult ei lase oma suure naerusuuga meil ka unustada seda, et ta tegelikult kõva häält teha oskab samal ajal kui keegi meist ei suuda leida põhjust, mis teda häirida võiks.

 Ühel ilusal laupäeval käisime Jakobi ja Tõnisega koolisõiduvõistlust Piira tallis vaatamas. Tõnise huvi on küll "piiritu" kuid poiss oli pigem rahulik ja seekord "emme laps".

Pea hoidmine tuleks juba päris hästi välja kui see suur pea kogu ülejäänud keha varem või hiljem selili ei tõmbaks.

Lõpuks ka väike võrdluspilt Jakobist 1,5 kuusena ja Marthast pea 3 kuusena.

MISSIOON: kaalust alla

Ma ausaltöeldes ei ole just väga suur trenniblogide jälgija ja huviline, mul on enamjaolt suhteliselt savi kui palju kilomeetreid keegi maha kõnnib, jookseb või rattaga väntab, kuid siiski jälgin Kati blogi ja paar viimast päeva olen ajendatult Marise ja Aili blogidele ka mõelnud, et aitab küll sellest logelemisest ja vedelemisest võiks end juba kätte võtta ja veidi liigutada (sealhulgas siiski kaalulangetamise eesmärgil, mitte lihtsalt lillede ja liblikatega tutvumiseks).

Ütlen ausalt, et ma ei ole just suurem asi sportlane, seetõttu on kogu see kaalu langetamine mingi kindla eesmärgi nimel minu jaoks suhteliselt , kui mitte öelda VÄGA, raske. Ainus sport, mida ma olen nõus hea meelega tegema on ratsutamine ja sellega ma veel ootan vähemalt kuu kuni a. ma saan piisavalt lihaseid, et end hobuse seljas tund aega kinni hoida suudan b. kuni mu kooligraafik mulle veidi selgemaks saab ja suudan ka lihtsalt kodus oelmiseks leida aega (kooli ja trenni ja nüüd siis ka kogu selle kaalualngetamise missiooni kõrvalt) ja c. kuni tallis saab "valmis" suur hobune, kellega ma siis saaksin trenni teha (eile just kohtasin jalutamas käies treenerit ja ta arvas, et heal juhul 1,5-2 kuu jooksul saavad nad selle hobuse valmis ja ta saab hakata tavatreeningus käima).

Ja tegelikult on mul selle söömise piiramisega ka suht keeruline. Ma pole väga osav enda piitsutaja. See ei tähenda, et ma ei suudaks ära öelda magusast ja rasvasest ja rämpsust, aga ma ei oska teha midagi söögiks, mis on kaalulangetamisele hea ja toidaks ka kogu pere ära, sealhulgas siis isuka mehe ja pirtsaka printsessi. Kui ma kuulen sõna tervislik toit siis tuleb mulle automaatselt silme ette salat ja roheline ja üldse kõikvõimalik silo ja värske kraam. Hetkel aga ma suhtleiselt väldin igasugu värkseid ja võimalikke gaasitekitajaid toiduaineid. Jah väikeses koguses hiinakapsa-kurgi-tomati-paprika salatit siiski söön toidu kõrvale, aga poolt või veel suuremat kogust toiduportsust ma hetkel värksega küll asendada ei saa. Või siis ei julge.

Seega tundub mulle, et ma olen natuke nagu katkise küna ees, kuid ma võtan omale selle missiooni ja vaatan, mis saab septembri lõpuks, seni üritan siis toituda nii tervislikult ja kaalusõbralikult kui imetaval emal võimalik ja samuti proovin liikuda niipalju kui saan ja jõuan.

Liikumist alustasin ma teosammul juba eile kui käisin õhtul rattaga sõitmas, kuna aga printsess end ka lõpuks suure vingumisega kaasa nurus, siis saime umbes kilomeetri sõita normaalsel tempos, kuni plika end 2x teekraavi koos rattaga viskas ja siis tagasi saime minna jalutavas tempos, ehk et, mina istusun sadulas ja lükkasin ühe jalag oma ratale hoogu, sest nii vaikselt mina sõita, et suutnud kui Martha minu kõrval väntas. Ja kõige krooniks pani ta end veel 200 meetrit enne kodu ka asfaldile maha koos rattaga.

Täna loodan minna sõitma üksi, kuigi eilsest on tagumikukondid sellest sadluast veidi valulikud ja peopesad hellad aga harjumuse saamiseks siiski ajan end täna jälle sadulasse. Praegu veel kordades väiksemasse kui ma tahaksin.

Tegelikult ma väga kaua pidasin endaga aru, kas sellest üldse siia kirjutada, sest suure tõenäosusega ma feilin, varem või hiljem ja kaotan septembri lõpuks 1 kg ja seda ka täis mao arvelt. Kuid siis mõistsin, et ehk see, et ma sellest kirjutan just aitabki mul järjepidel olla ja nii ma ei pea seda tõestama mitte ainult endale vaid ka neile/teile kes seda lugemas viitsivad käia, et ma saan hakkama kui ma püüan... ja ma püüan!

Ma ei hakka mingit enne pilti hetkel siia üles panema, panen hoopis mõned motivatsioonipildid kuhu poole püüelda, kuigi ma usun, et need on ehk liiga vanad ja et end jälle pubekavormi süüa/treenida ei ole vast väga reaalne aga oluliselt paremat pilti mul endast lihtsalt ei ole. Ja kuna ülekiloseid ei ole mul ka kümnete kilode kaupa siis praegu peegli ees pilti tehes ilmselt arvataks, et "pole mul häda midagi" ja "küll see varsti ise kaob", siis tunnen end siiski veel veidi lödevana ja tahaks olla mitte ainult raseduseelses kaalus, sest ka see ei olnud teab, mis ideaalne vaid näiteks esimese raseduse eelses kaalus. Ehk siis minu ideaalkaal oleks hetkel 70-73 kg ,  sinna on mul minna 10 kilo jagu.

Ei teagi täpselt, mis intervalli tagant ma seda postitust tegema peaksin, ilmselt ei saagi olema mingit kindlat intervalli vaid pigem siis kui ma selleks aega leian, nagu praegu kui Jakob juba pea 2 tundi magab ja mina selle ajaga 2 blogipostitust valmis vorbin. (Ja just siin ma selle ära sõnusingi, sest nüüd ta ärkas ja selle postituse postitamine võtab aega vähemalt veel ühe söötmise ja magama panemise)

NB! Ja kui kellegi on häid soovitusi, linke või muud vajalikku tervistlikuks toitumiseks/tervislike toitude valmistamiseks või ka näiteks treeninguteks, siis ma olen üks suur silm (eeldusel, et te mulle kirjutate).

Oh kooliaeg, oh kooliaeg..

Sattusin üle pika aja lõpuks oma Bloglovi äppi telefonis sirvima/lugema ja avastasin nii mõnegi koolimineku-ärevuse postitust või siis niisama koolialguse teemal kõnelevat inimest. Ja siis mulle meenus, et ma vist ei olegi siia kirjutanud, et ka mina siiski kavatsen septembrist jälle koolipinki nühkima kukkuda, sest ometigi ei saa lasta end takitada 2-kuusel beebil ja 130 km vahemaal??

Okei, tegelikult võiks ju lasta beebil näiteks, aga siiski üritan ma magistriga saada hakkama 2 aastaga. Ehk siis päevases õppes. Küll aga loodan õppejõududega niipalju läbi rääkida, et vähemalt esialgu, kui poiss veel ikkagi päris pisike on võiksin ma koolis käia võimalikult vähe. Ja kuna õppejõud on enamasti siiski samad kes meil baka aeg olid ja mina suhteliselt eeskujulik õpilane suutsin olla siis vast nad tulevad mulle vastu ja siiski ma ei pea 3-4 päeva nädalas sõitma Rakvere-Tartu-Rakvere trippi beebi ja lapsehoidjaga.

Mina ausaltöeldes täitsa ootan kooli. Võib-olla on asi selles, et mulle VÄGA meeldib mu eriala võib-olla hoopis see, et saan kodunt veidi välja ja mõleda muule kui kas-poiss-on-täna-piisavalt-kakanud või huvitav-kas-ta-hingab-ka-kui-kõhuli-magab (mitte, et ma neile asjadele mõtlemist kooli kõrvalt kuidagi vähendaksin). Ja no olgem ausad, ega magistrikraad kunagi tööturule siirdudes ka halba ei tee.

Ja otseloomulikult ei saa ma ära unustada seda, et kui ma tõepoolest (otseloomulikult!) selle 2 aastaga magistri lõpetan siis seda kõike ainult tänu minu perele ja ehk mõnele sõbrannale ka, kes mulle lapsehoiduteenust suudavad vajalikul määral pakkuda. Sest nii superwomen ma ka ei ole, et beebi kaenalsse võtan ja loengusse lähen ja ega see väikene mees Jakob just sedasorti mees ka ei ole, kes viitsiks rahulikult turvahällis tukkuda(arvestades asjaolu, et turvahäll on viimane koht kus ta vabatahtlikult on nõus olema), seni kuni emme söötade analüüsimisest leongut kuulab/konspekteerib. Seega järgevad 2 või siis pigem 1,5 kooliaastat olen ma suuremal või vähemal määral sõltuv väga paljudest teistest inimestest ja see ei ole just väga hea tunne, aga ma olen nõus seda mõnda aega veel taluma. 

Kõigile teistele aga koolialguse puhul jõudu ja jaksu! (Jessus kui hea meel mul ikka on, et enam keskkoolis ei käi, 5 päeva nädalas küll enam koolis käija ei jaksaks! Ülikool on ikka KORDADES kergem kui keskkool ! )

Sünnitusest taastumine

Olen juba ammu plaaninud seda postitust krijutada, kuid siiski ei tunudnud veel olevat õige aeg, see tähendab, et ma ei pidanud end veel täielikult taastunuks. Tegeleikult ei pea veel senini, sest kaale on veel üle ja lihastest ei ole juttugi.

Nagu ka eelmise sünnitusega õnnestus ka nüüd hankida omale korralikult traageldusi, mis paranesid õnneks küll kiiremini kui Marthaga. Korralikult istuda ei lubatud 2 nädalat nii Marthaga kui ka nüüd. Reaalselt istusin ma Marthaga tegelekult vist varem aga Jakobiga umbes 10 päeval üritasin juba veidi paremini end diivanile sättida. Samas Marthaga paranesin ma õmbustest üle kuu aja. Ning sellele lisaks veel mõni nädal kuni sain niipalju jõudu, et ise ringi liikuda ja lapsega jalutama minna. Nüüd paranesid õmblused umbes 2 nädalaga, nagu lubati ja peale seda läks veel nädalake kuni ma sain juba kõndida nagu normaalne inimene. Sellele järgnes nädalake haigust, kus ma krõbistasin antibiootikume ja olin varmis 40 kraadise palavikuga kohe maha surema. Õnneks sain peale rohtude võtma hakkamist suuremast palavikust 2 päevaga jagu, kuid tagasi oli jälle jõuetus. Kõik võttis võhmale ja süüa ei suutnud ma mitte midagi. Nii siis Tõnis ja ema lugesidki kordamööda mu suutäisi, kas ma ikka olen söönud ja mida ja kuipalju. Ainuke asi, mis ma vabatahtlikult tarbisin oli vesi. Seda läks meeletult palju.

Kui terveks sain oli mõni päev lausa imeline, kõndimine ei teinud enam muret, ning kuskilt mujalt ka enam midagi ei valutanud ning siis tuli tagasi minu raseduseaegne vana sõber vaagnavalu - vaagen valutab just siis kui selili olen ja tahaks kas külge keerata või lihtsalt puusasid tõsta - pole võimalik lihtsalt. Kogu ülejäänud aja valutavad jalad - peamiselt luud! Sest see ei saa muud olla, liigesed nagu ei valuta, et oleks midagi peale määrida. Ilmselt pean hakkama mingeid vitamiine võtma, kui põhjuseks võib olla vitamiinipuudus.

Imetamisega läks seekord oluliselt paremini kui Marthaga. Kui siis ma piinlesin katkiste ja valusate nibudega pea 2 kuud, siis seekord oli seda kõige hullemat aega kokku ehk nädalake. Mõni päev päris alguses  - siis hakkasin kohe bepantheniga neid määrima ja mõni päev ka siis kui palavik tõusis ja 1 rind kõvaks läks, seda kas siiski oli rinnapõletik või mitte ma isegi ei tea, kuna arstil käies oli põletikunäitaja väga madal ja rinnapõletikule see nagu ei viidanud.

Kaaluga on hetkel nii, et üle on raseduseelsest algkaalust veel umbes 5-6 kg, mis tunudb, et enam ise ära ei lähe. Üldse on väga huvitav see, et kui vahetult peale sünnitust vaatasin end peeglist ja tundsin jube kõhna ja ilusana, olles tegelikult kilode poolest oluliselt raskem kui praegu ja hetkel tunudb mulle, et ma olen iga päevaga aina paksem ja lödevam. Tahaks juba kaalu langetamiseks ka ise midagi teha aga seni pole ma veel julgenud minna ei jooksma ega rattaga sõitma ja ujuma vist ei tohigi minna enne sünnitusjärgset tehnoülevaatust. Hetkel ootan, et need kuumad ilmad lõppeksid ja ehk siis saan Jakobi Tõnisega jätta mõneks ajaks ja minna teha väikese jooksutiiru või rattaringi.

Tegelikult ootan ma kõige enam, et saaks jälle ratsutama minna. Kuna mu nö. kodutall, kus ma ratsutamisega alustasin on ju siinsamas siis oleks superhea seal käia. Hetkel aga ootan, et taastuksin veel veidi ja kasvataksin ehk mõne lihasegi enne kui hobuse selga ronin. Samas on probleemiks ka minu tihe graafik, mis septembrist magistriõpingutega röövib minu päevast päris suure tüki ja mõnel päeval võiks ju perega ka olla, mitte ainult ringi joosta. Ühesõnaga ootame ja vaatame.

Üks igivana pilt minust minu aktiivsetel ratsutamisaegadel.

Jakobi esimene kuu

Eile sai Jakob 1-kuuseks. Juba! Alles see oli kui ma kõhuga ringi uitasin ja ootasin, et saaks lõpuks olla oma kehas üksinda. Ja nüüd on poiss juba kuune ja muutub iga päevaga aiana asjalikumaks. Vahel on mul küll tunne, et sellel poisil on kuhugi kiire. Juba ta üritab koogata, rääkimata roomamisest. Jalgades on selline jõud, et jube - kui ainult need käed järgi jõuaks siis juba liiguks. Iseloomu näitab ka juba päris korralikult. Me kutsume teda hellitavalt võitlejaks, sest ta on võitleja - küll võitleb ta unega ja siis ärkvel olekuga. Nii kui tema päevarutiini rikutakse näitab ta väga selgelt, mida ta sellest arvab. Nagu näiteks eile, kui Lihulast Tõnise vanemate juurest tagasi Rakverre sõitma hakkasime. Ideeliselt oleks võinud ta need 3 tundi ka nibin nabin maha magada, aga selle asemel võitles ta esimesed 2 tundi vahenduva eduga nii une kui minuga ning siis viimase tunnikese peaaegu nagu magas, kuid siiski vahepeal kontrollides kas keegi ikka teda jälgib ka.

Üldiselt ongi meie päevarutiin hetkel selline, et keegi siiski peab noormehe und valvama, vastasel juhul lõpetatakse see nali kiiresti ära ja siis ju ikka keegi tegeleb temaga. Mõnel harval korral siiski saan ka koristada ja ringi toimetada kui Jaokb on juba sügavasse unne jäänud ja ei kontrolli enam iga 10 minutit tagant, kas keegi on läheduses.

Noormehe lemmik asend magamiseks issiga on selline.

Päevarutiin näeb meil hetkel välja selline: Jakob ärkab unbes 5.30-6.00 ja enam magamisest huvitatud ei ole. Siis läheb ta issiga elutuppa, kus nad a) kas jutustavad ja veedavad niisama aega või b) jäävad uuesti magama. Tööpäevadel toob Tõnis Jakobi minu juurde tagasi umbes kella 7 paiku (nädalavahetusel on poiss temaga niikaua kui kannatab, et ma saaksin veel veidi pikema hommiku) siis Jakob sööb ja tavaliselt ka kakab, vahetame mähku vahetame riided ära ning lähme hommikust sööma, kui lähme. 7.30 läheb Tõnis tööle ja meie vaatame hommikul Käsna-Kallet. Hoian poissi üleval olenevalt sellest kaua ta juba üleval on olnud ning siis keeran ta pleedi sisse , lutt suhu ja kiigutan ta magama, kui ta on juba magama jäänud tõstan ta lamamistooli, mida kiigutades saan siis veidi oma asjadega tegeleda, näiteks netis käia ja raamatut lugeda/telekat vaadata. Vahel õnnestub ka koristada/lilli kasta.

Vanaema Pillega

Esimesest unest ärkab ta umbes kella 10-11 paiku (kui hästi läheb). Tavaliselt ärkab sellel ajal ka Martha (kui lasteaed peale hakkab siis ilmselt lõpeb see lõbu tal ära). Ärgates Jakob jällegi sööb, vahetame mähkut ning jutustame palja pepuga veidi aega kuni see end ammendab. Paneme mähku jalga tagasi ja üritame veel veidi üleval olla ilma suurema jonnita. Jällegi söötmine ning magamapanek. Enamjaolt magab ta ka teise une lamamistoolis, üliharva jääb ta voodis magama ning kui jääb siis enamjaolt ma kasutan võimalust ja magan ka koos temaga, et veidi puhata. Nüüd ärkame umbes kella 2 paiku ning siis toimub sama rutiin nagu eelmise ärkamise-magamise vahel. Kui ta umbes kella 3 paiku uuesti magama saan üritan iga natukese aja tagant põgeneda kööki, et Tõnisele süüa teha. Kui see ei õnnestu siis kiigutan elutoas last lamamistooli ning vahin samal ajal Grey Anatoomiat ning ootan, millal Tõnis koju jõuab.

16.30 astub Tõnis tavaliselt välisuksest sisse ning mina põgenen nüüd kööki, et söök valmis saada, kui ma seda mingil imelisel kombel juba ei ole suutnud valmis teha.

Teen söögi valmis ja sööme, Siis ärkab tavaliselt ka Jakob, kes sööb ja siis läheb tavaliselt issiga jalutama. Kas käru või kõhukotiga. Teevad oma 10 km ringi ja jõuavad koju umbes kella seitmse paiku. Siis noormees ärkab, sööb ja joriseb tavaliselt. Kui on vannipäev siis lähme umbes kella 8 paiku vanni ja siis ööunne. Kui ei ole vannipäeva, siis panen ta veel magama lamamistooli ja seal magab ta umbes kella 9-poole kümneni ning peale seda lähme magamistuppa ja ööunne.

Väike kook esimese minisünna puhul ka.

Öösel sööb Jakob päris tihit, enam ma kella väga vahtida ei viitsi aga no nii 1,5-2 tunni tagant ikka. Mõnel ööl juhtub ime ja süüa küsib väikemees 3 tundi pärast esimest söömist. Ehket und on minul hetkel öösiti päris vähe kuna mina olen üleval veel veidi peale seda kui Jakob magama jääb ja ärkan veidi enne seda kui tema päriselt üles ärkab. Aga see tunnike kuni paar, mis ma hommikul ilma poisita voodis magan korvab hetkel selle päris mõnuga.

Eilne arstivisiit andis väikese mehe mõõtudeks 5180 g (mis on veidi rohekm kui kilo haiglast lahkumise kaalule lisaks) ning 55 cm (pluss 2 cm sünnipikkusele). Poiss sai ka B-hepatiidi süsti, mis kogu päeva ja öö meil veidi jonniseks tegi. Seega loodan, et ta tahab täna voodis magada mõne une, mul oleks hirmasti paari unetundi lisaks vaja.

Väike pildisadu

Kuna kirjutamisega on mul viimasel ajal veidi kehvasti siis lisan parem mõned pildid. Nimel sai meie suur õde vahepeal 5-aastaseks ning seega pidasime ka pisikese praasniku Põhjakeskuse mängumaal. Samuti olen Jakobit pildistanud siit ja sealt ning põhiliselt üritanud pildile saada mõnda naeratust, mis eile lõpuks ka õnnestus. Esimese minisünnipäeva auks, mis meid varsti külastab, üritan siiski veidi pikema postituse poisist ja tema rutiisnist või selle puudumisest kirjutada, seniks aga vaadake pilte! ;)