Tuesday, March 24, 2015

3D pildid ja hambaravi rasedana

Tegelikult sain kolmapäeval tehtud 3D ultrahelipildid juba reedel kätte, kuid kahjuks teatavatel põhjustel ei olnud ma võimeline midagi kirjutama ega ka lihtsalt pilte postitama.

Nimelt oli mul juba terve eelmise nädala hammas vähe tunda andnud, kuid olin seda püüdnud ignoreerida ja pratsetamooliga edasi lükata esmaspäevani (siis on kohalik hambaarsti Kambjas kohal). Reedel hakkas hammas aga koolis sellist põrguvalu tegema, et läks keset loengut lihtsalt minema. Terve tee koju põhimõtteliselt nutsin autos, sest valu ei andnud enam üldse järele. Kodus põhimõtteliselt kraapisin hambad puhtaks veelkord ja võtsin jälle valuvagisti sisse ja üritasin magama minna, millest loomulikult midagi välja ei tulnud. Tõnis pakkus mulle samal ajal mitu korda, et helsitab kuskile suvalisse hambaravi kliinikusse ja küsib kui kiiresti oleks võimalik saada aega. Mina loomulikult korduvalt keeldusin.

Mingil hetkel siiski Tõnis loobus minuga läbirääkimistest ja helistas Maxillasse ning sai mulle pooleteise tunni pärast aja. Sellega muidugi minu piinad ei lõppenud.

Jõudsime veidi varem sinna (isegi peale seda, kui üritasime Taskus Maxillasse minna ja alles registratuuris saime aru, et peame minema siiski Plaskusse). Saatsin Martha ja Tõnise sealt ära kuna olin kindel, et tibi ei suuda seal nii kaua oodata kui mul minna võib. 10 minutit enne minu aega hakkas hammas jällegi nii ropult valutama, et kõndisin ooteruumis nagu närviline siga ringi ja üritasin mõleda millelegi muule kui mu valutavale hambale. Kõndisin seal siis oma veetopsiga ringi kuni LÕPUKS (see 10 minutit tundus nagu vähemalt pool tundi) mind sisse kutsuti.

Kui ma sisse sain ja sellele toolile istuda jõudsin ning pidin hakkama artsile seletama, mis mure mul on siis juba juba värisesin ülekere ja samuti ka hääl. Vabandasin ette ja taha, et mul lääb kogu see valu kõrva ja pähe ja ropult jama on juba olla.

Arst oli väga meeldiv ja vahva noor naisterahvas, vabandas iga minu valuhüppe peale ja oli minuga väga kannatlik (tavaliselt ma ei paista silma nagu väga kapriisne klient aga seekord olin ikka päris raske pähkel ma kujutan ette). 

Päris kiiresti sai selgeks, et tarkusehamba ja selle kõrval oleva (3 juurega) hamba all on tugev põletik. Selle kolme juurega tüübil oli plomm mingil hetkel "halvaks" läinud ja maha tulnud seega püsti olid seal vaid 2 serva põhimõtteliselt. Kuna nende alust hammast mul samal põhjusel enam ei ole (plomm tuli maha ja hammas lihtsalt lagunes laiali kuni jäänused välja tõmmati) soovitas arst need mõlemad hambad välja tõmmata, kuna seda katksist ravida oleks olnud väga keeruline ja tarkusehammas oli lihtsalt üks mõtetu tõhk seal. 

Kohe alguses ka arst hoiatas mind, et võib juhtuda, et tuimestus ei mõju põletiku tõttu ja vaatame kas üldse saab need põhimõttelislt ilma tuimestuseta kätte.Esimene ampull tehtud tundus nagu suu läheks veidi tuimaks ja olin juba õnnelik, et saab tänasega selle jama kaelast ära. Nii lihtsalt aga siiski ei läinud. Nii kui asi jõudis selle seinata hamba "kangutamiseni" mingi peenikese kangiga, sest tangidega polnud lihtsalt kuskilt kinni võtta oli mul juba jälle valus ja arst tegi mulle uue ampulli tuimestust. Ja nii veel päris mitu korda järjest.

Lõpuks kui nad juba hamba enamvähem liikuma said siis hoidis abiline mul juba kahe kaega peast kinni ja arst üritas kiiresti asjaga ühele poole saada kuid ma värisesin ja valutasin juba nii ropult ning palusin vahepeal istuda, sest pilt hakkas ka vaiksem taskusse vajuma. Siis arst loobus, ütles, et ei ole mõtet mind niimoodi piinata, et nad on mulle juba 4 ampulli tuimestust teinud ja rohkem kindlasti ei tahaks nad seda mulle anda. 

Nii ta lubas mulle välja otsida antibiootkumid mida ma võtta tohin ja pani mulle aja järgmiseks reedeks, et hambad siis välja saada - loodetavasti siis tuimestus toimib nii nagu peab.

Nüüd siis olen juba pea nädal antibiootikumide "laksu" all olnud. Teevad olemise päris uimaseks kohati. Praegu olengi dilemma ees, kas minna enne Marthale lasteaeda järgi minekut ujuma või siiski ei ole see hea mõte.

Igatahes 3D pildid on siin.




Thursday, March 19, 2015

25. nädal

Ei pea vist mainimagi kui kiiresti see aeg läheb juba on täis 25 rasedusnädal ja seda siis kuklavoldi ultraheli järgi, mille järgi ka kogu paberimajandus käib. Eilses 3D ultrahelist Dr. Süritsa juures nihkus tähtaeg aga veelgi ettepoole, tema arvutuste kohaselt võiks poiss "küps" olla juba 27.06. Seega minu hirm, et sünnitan enne lõpupidu säilib siiski ja ega jaanidki välituatud ole.

3D ultrahelist veel niipalju, et seal saime kinnitust et tegu on poisi mis poisiga ja väga oma issi lapsega. Poiss magas nii rahulikult käed kui ka jalad näo ees ja ei lasknud, end ka 10 minutit kestval raputamisel, külilikeeramisel, köhatamisel segada. Kui on uni siis on uni. Siiski pöris ultraheli lõpus korraks oli nõus end liigutama, sirutas kaela ja näitas kui suur poiss ta juba on, samuti haigutas paar korda ja iluuni võis jätkuda.

Kodus ultrahelist tehtud videot üle vaadates nägi see küll väga koomiline "lapsepiinamine" välja. Kuid poiss oli külm nagu kivi ja ei kavatsenudki provokatsioonidele alluda, et temast paremat pilti saada.

Eriti vahva oli see kui Dr. Sõritsa algul aju ja muid põhiasju vaatas ja siis jalgevahele jõudidis ning ütles, et sugu ons iit küll väga hästi näha ja siis ehamatas ja küsis, et kas me ikka tahame teada. Pidin juba naerma hakkama, et mis te enam küsite näen ise ka neid kotte ja nokut sealt ekraanilt.

Kuna pilte ei ole ma veel kätte saanud siis ei ole kahjuks neid ka näidata ehk homme või siis esmaspäeval on juba millega uhkustada, kui sealt "töötlemise" käigus midagi ka nähtavale tuleb, sest olegm ausad, see noormees ei olnud küll absoluutselt huvitatud sellest, et talle temast hea pildi näol ilus mäletus enda inkubatsiooniperioodist jääks.

Üldiselt on läinud nii ja naa. Kõndimine on raske ja kohati isegi valus. Hea, et ma ise ei näe kuidas ma ringi paterdan, kuid tunnen, et ega ma väga graatsiliselt just ei liigu. Öösiti voodist püsti saamine ja matkamine vetsupoole käib samuti läbi valu. Olen küll juba päris mitu korda ähvardanud Tõnist, et ma ei viitsi minna ja lasen parem voodisse, ongi korraks hea soe, kuid seni on see "lubadus" veel lubaduseks jäänudki.

Samuti on väsimus päris jube peal. Ajasin selle küll ennist kevade kaela, kuid praegu tundub mulle, et suuremat rolli mängib siiski madal hemoglobiinitase, mida ma küll rauatablettidega tõsta üritan juba kuu aega tõsta. Kuid lugedes teiste naiste kogemusi hemoglobiini tõstmisega (juunibeebide grupist) siis pole mul väga lootustki, et asi oluliselt paremaks selle kuu ajaga läinud on.

Esmaspäeval on jälle ämmaemanda visiit siis saan jälle verd anda ja ka uriinianalüüside vastused teada. Samuti saab teada, kas olen jälle liiga palju juurde võtnud või seekord pole see probleemiks (pole end ka ise veel kaalunud jätan selle "lõbu" esmaspäeva hommikuks). Samuti pean üles võtma vererõhu teema jälle kuna viimased nädal aega on mul pea konstantselt valutanud ja selle ilmnedes pidin talle teada andma, et ta saaks siis vastavalt ravi määrata.

Järgmisest nädalast plaanin ka ujumise päevakavva võtta, vähemalt kaheks päevaks nädalas.

Tuesday, March 17, 2015

Siit ja sealt..

Kuna rasedusnädala postitusega on jäänud nii nagu on siis räägin parem kõigest muust. Homme on Elites 3D ultraheli ja ilmselt on siis juba 26. rasedusnädala (juba 26??) täitumisel millestki rohkem rääkida ja ehk näidatagi.

Seni aga siis kõigest muust. Laupäeval käisime Martha ja oma õega Auras - Martha ootas sinna minekut juba ammu, aga kuna mina olin omale vahepeal mingi huvitava nahahaiguse saanud oli see üritus meie listist mõneks ajaks maha tõmmatud. Tänu sellele,e et mul oli ka õde kaasas sain ka päris basseinis ujumas käia. Plaju ei jõudnud just - ujusin 2 baseinipikkust aga mõnus oli. Üksgi koht ei mäeltanud, et valutama peaks ja päris oli ka täitsa hea olla. Ilmselt hakkangi nüüd 2 korda nädalas ujumas käima - see nädal ma seda siiski veel ei harrasta, sest ei viitsi nende lastehordidega seal ujulas võidelda - koolivaheaeg on imeline.

Õhtul jõudsime ka selle aasta esimese grilli teha. Kuna Tartu Grossi poes (jah, mulle meeldib lahtine grossi šašlõkk ja marineeritud liha, kana oluliselt rohkem kui poesmüüdavad ämbrites asjad - kui nüüd Rakvere keefirimarinaadis šašlõkk välja arvata) šašlõkivalik puudus siis käisime kibekähku koju sõites läbi veel Ülenurme Konsumist kus ei ole grillihooaeg, vähemalt liha valikus (grillsütt oli see-eest 4 erinevas varjandis) veel alanud. Marthale meeldis muidugi kõige rohkem tuld teha, mida me tal siiski väga praktiseerida ei lasknud.


 


Pühapäeval läks Martha oma isa juurde ja jääb sinna kuni reedeni, seega mul on kodus KO-HU-TA-VALT igav! Nii ma siis sisustangi oma päevi suhteliselt mitte millegagi. Peale Martha ära saatmist oli mul nagu tavaliselt päris sitt tuju ja kui Tõnis õhtul koju jõudis ja mind tulutult lohutada üritas pakkus ta lõpuks välja, et läheks sõitma - lihtsalt niisama. Mõeldud - tehtud.

Autosse jõudes oli Tõnise esimene küsimus, kuhupoole me siis lähme. Küsisin temalt, kas ta Räpinas on kunagi käinud - ei olnud ja nii see läks - seadsime "omaaruga" suuna kõige otsemale teele Räpina poole. Kohale jõudsime me umbes kella poole 8 aeg igatahes oli täiesti kottpime ja Musutempli ülesleidimine täiesti kottpimedas pargis oli päris korralik ülesanne. Lõpuks läbi ime me sinna ka kuidagiviisi jõudsime. Ja samakiiresti tagasi, sest minu päis oli juba üle limiidi paisunud ja, et mitte sinna pimedasse parki oma häda kuskile puu taha teha seadime suuna "Selveri" poole - see tähendab, et kunagi oli ta RAUDSELT Selver, nii 4-5 aastat tagasi nüüd aga oli see mullegi üllatuseks hoopis Konsum. Kõige imelisem selle juures oli otseloomulikult see, et neil oli lausa WC - mulle meeldib see pood. Ostsime hunniku pirukaid ja nüüd otsustasime tagasi sõita Google Mapsi abiga ja püha taevas, tagasitee oli oluliselt lühem kui meie leiutatud kõige otsem varjant.




Minu kodust igavust peletab ka viimasel ajal Sofia, kes on nüüd peaegu aastaseks saades otsutanud, et nüüd oleks kõige õigem aeg indlema hakata. Nii meil siis ongi kräunuv ja tagumikku hööritav kass, kes otsib tähelepanu - eriti muidigi Tõnise oma. Kui Tõnis töölt koju jõuab läheb kass ikka päris hulluks, minuga kodusolles ta vaid paar koerda kräunatab ja jookseb ühe akna pealt teise, et sealt ilmselt mõne isase kisa kuulata.

Väikesel kallis on nüüd aga veel suurem mure, keegi ei taha temaga ju mängida, nii ta siis ongi võtnud sitmärgiks minu, mitte et ma ta sentimeetriste küüntega väga mängida tahaks. Loodame, et Sofia inna varsti otsa saab.




Olen viimasel ajal jälginud päris palju teiste blogijate nädala/kuude ostunimekrijasid ja just nende hinade vahesid. Peale Lipsukese postitust sain ka ise aru, et me käime ilmselgelt liiga tihti poes. See tähendab eriti siis kui meil on koolipäevad - ikka käime peale kooli poest läbi ja võtame midagi, et kiiresti süüa teha, tihti on need ka poolfabrikaadid või hoopis valmistoit. Kui mina aga kodus olen ja Tõnis tööl kulub toidule oluliselt vähem. Olen üritanud ka reedeti suurema portsu toitu koju osta eeldusel,et enne kolmapäeva (koolipäeva) pole enam vaja poodi joosta. Tavliselt ei olegi. 
Täna siis käisime ka poes ja ostime toidukraami ette, eks näis kui kauaks sellest piisab, täpselt seda mida ja mis hinnaga me täna ostime siiski välja kirjutada ei saa kuna esimesest poest tulles viskasime tseki kohe minema ja Maxima tsekk on ka ma-ei-tea-kus. Kokku läks toidule umbes 60 eurot - siin aga tuleb arvestada sellega, et liha, piima ja kartulit me poest ei osta.

Eks näis kas ja palju ma selle toiduarvestusega viitsin järge pidada. Seniks aga päikest (mis pidi nädalavahetusel meiega juba hüvasti jätma)!

Thursday, March 12, 2015

Tänane ost ja lapse piinamine (pildis)

Täna sai meil lõpuks tehtud üks SUUUR ost, mida olime juba tükk aega planeerinud kui polnud elidnud sobivat. Kuni eilseni. Tegeleikult leidsime me selle aja jooksul kui seda otsinud oleme küllaga neid, mis meile on meeldinud kuid kõigil on siiski olnud mõni viga, mis meie kriteeriumidesse ei mahu. Üks ja kõige suurem viga oli enamusel hind. Jap, see ost oli auto. Kuna Tõnise enda auto juba üle aasta tagasi koostöölepingu lõpetas siis sõitsime vahelduva eduga nii tema õe auto kui minu ema omaga, millega siis tegelikult oligi saanud viimane aasta sõita. Nüüdseks on Saab juba seisnud oma 2 kuud, sest bensiini oskab see auto juua mõnuga ja kuna uue auto ost oli plaanis ja tagus vaikselt jalaga tagumikku oli mõistlikum sõita mõnda aega tööandja poolt pakutud ökopilliga - väikese rohelise Opel Corsaga, mis tänase seisuga võttis isegi rohkem bensiini kui auto millega me alates tänasest sõidame.
Meie auto ostu kriteeriumid olid siis sellised: (suuresti siis suvel sündiva väikemehe tõttu)

  • universaalkere (või siis midagi sellist kuhu vanker ilma suurema vaevata mahuks)
  • Ei nahkistmetele (eelmine suvi saabi ja msutade nahkistmetega ei pannud küll kuidagi nende poole vaatama, eriti veel beebiga autos)
  • Konditsioneer
  • öko - no kes sellst autot ei tahaks mis kütet ei võta, ometi on turul tohutult üratu mootoriga masinaid, mis lihtsalt peast kinni hoidma panevad
  • diisel - see oli rohkem Tõnise soov, mulle sobiks ka bensiinauto, aga no mis seal ikka nüüd sõidame traktoriga
  • Seest mahukas - seda just mugavuse tõttu, kuna kumbki meist Tõnisega pole väga keskmist kasvu siis on päris mugav kui juhi taga on võimalik ka kellelgi teisel istuda, kui meie enda järgi istme paika oleme pannud.
Ja kõik need nõuded said ka suuresti täidetud. Meie valituks osutus siis Opel Vectra - seekord jäi jälle naise sõna peale. Sest Tõnis üritas küll ka mingeid E-klassi mersususid pakkuda mulle aga ei meelinud nad mulle ükski. Või siis meeldisid aga hinnad olid juba veidi teisest liigast.
Hetkel pole küll hõbedase ratsu kohta midagi halba öelda, väga mugav ja öko masin. 

Kiiruga tehtud pilt.
Autoliigud meie moodi :D
Käisime tunnike tagasi ka õues last "piinamas" sest just sedamoodi see tundus. Mitte miski ei meeldinud talle ja kõik, mida ma pakkusin või ütlesin ajas teda ainult karjuma, Seega ei saanudki me õues olla rohkem kui 15 minutit. Natuke pildimaterjali sellest jonnivast printsessist ka.

 

 

Kroksid on muide IN igal aastajal :D
Selfietegemises oleme ikka väga kehvad.


Loodan, et Kodanik saab omale issi silmad.
 


Rasedusnädal sai ka täna uus täis, sellest räägin ilmselt homme, kui mitte täna õhtul seda postitust veel kirjutada ei viitsi.

Friday, March 6, 2015

Kodune võitegu pildis

 

 Täna oli meil võitehnoloogia esimene loeng, kus selgus, et juba ülejärgmisel nädalal on arvestus, ning lisaks sellele on aine läbimiseks vaja teha kodus ise võid. Võtsime selle siis juba täna kohe ette, sest muidu oleks see ilmselt meelest läinud kuni viimase minutini. Videot ma teha ei viitsinud juba selle pärast, et selle kokku lõikamine,kleepimine ei ole just minu parim anne ja mis ma seda pikka mikserdamist või purgi loksutamist ikka filmin. Tegin parem pilte.. palju pilte.

Koduse või teoks (vahukoorest) on (vähemalt meile antud) kaks võimalust.

1. Mikserdada vahukoor võiks - sõna otseses mõttes - kuni pett rasvast eraldub.

2. Valada vahukoor purki (kuhu talle võiks jääda piisavalt ruumi, et loskuda) ja siis lokustada ja loksutada ja loksutada ja veelkord loksutada. (Meie saime või kätte u 7 minutiga)

Peale mõlemat või tegu tuleb puulusikada võist veel üleliigne pett välja vajutada ja valmis ta ongi.

 





Vahustatud umbes 3 minutit

Vahustatud u 4 minutit.

Vahustatud 5 minutit.

Vahustatud 6 minutit


Vahustatud 6 minutit
Vahustatud 7 minutit

Võist viimse peti välja vajutamine.
 



















200 ml vahukoorest jäi järgi umbes 125 ml petti. Seega saak oli u 75 g võid.

Või saak - 75 g.
 


 

Peti välja vajutamine.


Pett pidi maitsma hää..


Natuke maitset roehlise ja soola näol.
 

 

Martha arvas, et sünnib süüa küll.
Meie saime petti siis 400 ml 35% vahukoorest u 150 g. Natuke aega ja pusimist võttis, kuid igapäevaselt on see suhteliselt kallis lõbu. Unustasin loomulikult poest täpset hinda vaadata kuid homme parandan seda viga ja arvutan ka analüüsi jaoks hinna välja, kuid kallis on ta igal juhul.
Loomulikult saab seda teha ka toorpiimalt kooritud koorest, kuid seal on oht, et võile jääb (seistes) kibe maitse, mis poekoore puhul on juba tööstuslikult omadusi parandades kaotatud.

Aga head tegu teile, kes te seda ka teha viitsite ja head isu meile! ;)


Thursday, March 5, 2015

23. nädal

See 23. rasedusnädal sai kuidagi väga kiiresti täis seekord. Hakkab tekkima juba tunne, et minu ajaarvestus käib oluliselt kiiremini kui kogu muul maailmal. Või ehk on asi selles, et eelmise blogipostituse (rasedusnädala täitumisest siis) tegin alles hiljuti. Ühesõnaga täna poes kaardiga makstes ja telefonikaante vahelt pangakaarti võttes avastasin, et üks raseduse järgmise äpp mulle 23. nädalat tutvustab. Ilmselt ilma selleta oleksin ma jällegi unustanud, et täna on neljapäev ja aega teha kõhupilti ning natuke fakte kirja panna - või noh olgem ausad lihtsalt veidi lobised.

Poiss peaks olema sel nädalal granaatõuna suurune, kaalu ja pikkust pole vist mõtet leiutada, kuna need on pandud seal äpis niikuinii 3-4 nädala peale varieeruv vahemik. Seda saan ma aga ise ka aru, et ilmselt hakkab noormehel kitsaks jääma, sest iga "tavalisele" (seetähendab mitterasedale) asendi puhul arvab kõhuelanik, et "EIII, nii mulle ei meeldi!!". Näiteks täna hommikul õigusõpetuse loengus istudes ja üritades konspekteerida istudes normaalselt, mitte lamades toolis, hakkas noormees väga oluliselt teada andma enda arvamusest selle kohta. Ei olnud ka eilne päev parem - veetisn terve päeva konverentsil "terve loom ja tervislik toit 2015" kus sain küll istuda suures auditooriumis pehmetel toolidel ja "lamada" seal pisikele meelepärases asendis siis hakkas tal siiski vahetevahel tähelepanu puudmise tõttu igav. Nii igav, et mulle tunud, et sall kõhu peal lausa hüppas vahepeal. Kui 2 nädalat tagasi oli emakapõhjakõrgus nabani - ma ka tunnen seda, et kuni nabani on selili olles tugev ja veidi isegi punnis kõht, kuid peale naba aga hakkas selline pehme vatsake. Aga lööke olen (eriti koolis olles) tundunud ka juba nabast veidikene kõrgemal.



Tõnis tunneb ka juba väga hästi pisikese liigutusi - ei ole ta kade kellelegi hoopide jagamisega. Martha lihtsalt ei viitsi väga kaua kannatada, et millal see venna ükskord põtkib ja läheb piinab parem kasse mõnda aega selle asemel. Öösel kui Tõnis käe üle kõhu viskab hakatakse solidaarsusest seda aga kohe "koputama". Kuigi olen tänulik, et ööd on meil tunudvalt rahulikumad kui varem (jällegi ei mäleta kas eelmises rasedusnädala postituses sai sellest juba räägitud või mitte) nimelt noormees on leidnud omale sama rütmi nagu minulgi (kahjuks nii palju mina küll magada ei saa ega ilmselt jaksagi kui tema) ehk siis hiljemalt kell 21.30-22.00 on tuduaeg ja siis enam kukerpalle ei visata. Kui Tõnis aga hommikul 6-7 aeg töölt tuleb ja minuga rääkima hakkab ärkab ka väikemees hoobilt üles.

Eelmisel nädalal jäi ka kirjutamata sellest, et Tõnis mu põhimõtteliselt väevõimuga poodi tiris ja sundis mind endale D-korviga rinnahoidjat vaatama. Mina muidugi ajasin sõrgu vastu ja vaatasin ja vaatasin neid hiigelsuuri D korviga rinnahoidjaid ja ei olnud neist ühtegi nõus ostma, kuna mulle tundus, et ma ju upuks nendesse. Lõpuks siiski otsutasin, et võtan siis ühe - jätkus saaga õige ümbermõõdu leidmisega, kohutav kui harudlane on D80 , uskumatu ma ütlen. Olin juba uuesti alla andmas kui siiski lõpuks ühe sellise leidsin ja Tõnise heameeleks olin nõus selle ka ära ostma. Täna ma pean ütlema, et see on ilmselt kõige mugavam rinnahoidja mis mul praegu on, Kisub sinnapoole, et peaks ühe sellise õnusa veel ostma, Sest mõned C-korviga rinnahoidjad on küll täitsa talutavad kui üleminek sellelst D´lt uuesti C´le on  niiöelda väga "kitsas".

Ämmaemandalt sain ka vereanalüüside vastused, mid ei olnud oluliselt paremaks läinud või no olgem ausad olid läinud ainult halvemaks, Kui eelmine hemoglobiinitest oli 107 siis nüüd oli see ainult 98. See tähendab, et ei pääsenud ma enam neist rauatablettidest. Kõige kohutavam asi nende juures on see, et neid tuleb närida! Väga ebameeldiv minu jaoks, ma neelaks neid hea meelega terve pihutäie selle asemel, et seda vastikut imalat veremaitset suus tunneksin veel täkk aega peale klaasi vee peale joomist.

Kõht? No ma ei tea, pildi pealt vaadates tunudb, et midagi nagu on ja vaikselt hakkan isgi ringiliikudes tundma, et kõht hakkab "vastu" näiteks kui esikus ilma istumata kangelast üritan mängida ja saapaid jalga saada.

Kaalu peal ei ole nüüd samuti juba mõnda aega käinud. Üritan nüüd see nädal toituda nagu "tervislik" inimene ja välitda jahutooteid ja muud sellist rammust kraami, eks näis siis kuu lõpus, kuidas see mõjunud on. Seda kõike teen selle nimel, et sega toredat GTT läbima ei peaks. Ehk saab teisiti. Siiani muidugi imestan, et Marthat oodates ma seda tegema ei pidanud kuna siis võtsin ma juurde toredad 30+ kg ja nüüd ollkes 5 kuuga võtnud juurde 5 kg on ämmaemandal "muretsemiseks varsti põhjust, kui nii jätkub" ?? Ei mõista neid asju.

Siiani minu suurimaks probleemiks olnud vererõhk paneb mind muidugi endiselt muretsema selle pärast, et statsionaarne haiglaravi või niiviisi varsti kõne alla tulla, mitte, et mul oleks ravi vastu midagi. Teadvustan endale päris hästi, et kõrge vererõhk mõjub ka lapsele halvasti, kui kui mina haiglas istuma peaksin läheb Tõnisel kodus lihtsalt päris keeruliseks. Ilmselt saab siis Martha lasteaiast natukesesk puhkust ja läheb komaneeringusse vanaemade või tädi juurde, mille vastu tal loomulikult midagi pole, kui enne pisikese sündi (ja ka peale seda) ei tahaks teda väga kodunt "võõrutada" niigi eelmisel aastal(just suvel) oli Martha väga palju kodunt eemal ja iga kord kui ta koju tagasi tuli oli ta nagu väike deemon, kes tegi kõik, et mina ja Tõnis ei saaks ei ööund ega ka päeval teha muud kui temaga kakelda. Praegu valmsitub ta aga hoolega suureks õeks saamiseks ja tundub, et see mõjub talle päris hästi, sest kassid temas mingit kohusetundulikkust oluliselt just ei kasvatanud, Tunudb, et väikevend saab sellega paremini hakkama - mitte, et väikevenna eest hoolitsemini nüüd 5 aastase kaela lükatakse - tal on lihtsalt endal väga suur huvi tita eest hoolitsemisesse - plikade asi ma usun.

Ei tulegi enam muud meelde, või noh kui selle ära postitan siis kindlasti tuleb aga ehk siis üritan mõne postituse ka enne järgmist neljapäeva teha. Hetkel on õues nii ilus ilm (päike paistab ja õues on pea 5 kraadi sooja) ja mul on tunne, et väikestviisi energiat hakkab minusse tagasi tulema selle sooja ja päikesega. Nii loodan, et leian rohekem aega ja tahtmist ka blogisse kirjeid teha.