Friday, February 27, 2015

22. nädal

Olgem ausad - täna on ametliku tähtaja järgi juba 22+1 ja ma siiski ei ole veel kirjutanud ja otseloomulikult ei ole ma ka kõhupilti suutnud teha. Tegelikult oli mul eile isegi vabandus olema,s et mitte sellega tegelda, nimelt õppisime tänaseks kontrolltööks, millele täna sai vääriline tulemus - A - sobib!

Beebist niipalju, et täna on ta enamvähen papaia suurune. Ja sel nädalal end isegi päris vaikselt üleval pidanud. Naersin küll Tõnisele, et ju ma olen ta paksuks söötnud ja ta lihtsalt ei jaksa möllata nii palju kui tavaliselt. Mis iseenesest on IMELINE, sest ma saan magada!!! Juba vähemalt 2 ööd olen saanud ilma suuremate sisemassaasita magada. Samas on see valu, millele ma enam nime anda ei oska võtnud uusi mõõtmeid ja seda otseloomulikult mitte head mõttes. Kohati on küll tunne, et ratastoolis liikuda oleks kordades lihtsam või siis vähemalt kahe karguga kõndides. Ilmselt siis teine trimester ei ole minu jaoks see oodatud puhkus ja nautimise aeg.

Esmaspäeval oli ka sellekuine ämmaemanda visiit. Mis tuletab mulle meelde, et ma pidin juba esmaspäeva õhtul talle kirjutama ja vereproovi tulemusi küsima. Eks ma siis nüüd teen seda.
Igathes vererõhk oli endiselt kõrge, mille tõttu Tõnis ka mul tööl käimise põhimõtteliselt ära keelas. Seni aga midagi veel sellega tegema ei hakata, sest rasedusaegne preklampsia nii vara välja veel ei löö. Nii ta mulle ütles. Kaalu pärast oli veidi "pahane"? sest kuu ajaga olen ma juurde võtnud 3,2 kg. 5 kuuga kokku siis 5 kg. Ise ma olen nagu suht rahul sellga, kuna Marthat oodates oli mul selleks ajaks vähemalt 3x rohkem kaalu juures aga veidi halb maik jäi siiski suhu seega püüan nüüd veidi jälgida mida ja millal suhu pista, mitte, et ma varemgi väga söömisaldis oleks olnud.

Kuna LA alles oli siis südamelööke kuulama ei hakatudki. Emakapõhja kõrgus oli nädalatega järjepeale saanud ehk 22cm (eelmisel kuul 16cm) ja kõhu ümbermüüt 100 cm, milles ma veidikahtlen, sest mulle tunuds, et ta mõõtis seda väga madalalt, puusade kõrguselt ja seda ka ümber mu korralike sangade. Ehk järgminekord näeme, kuidas see siis muutunud on.

Järgmine nädal on plaanis panna ka aeg Elite 3D/4D UH´sse, kuhu siis kõige varem kahe nädala pärast juba minna võiks.

Kuna mul on viimasel ajal süvenenud rasekujuline rasedusaegne ajudoonorlus siis on minu mälu ja mõtlemisvõime päris korralikult piiratud, seega ma ka ei mäleta, kas ma poisile nimevalimisest eemisel korral rääkisin või mitte. No eks ma siis kordan end ja siis mingil hetkel ehk kordan veelkord.
Nimelt meil oli juba VÄGA ammu kuidagi kujunenud välja kaks nimevarjanti - seda siis poisi puhul - mis mõlemad on pärit Tõnise sugupuust kui nii öelda võib. Kuna kahte nime enam panna ei taha (Marthal on kaks nime, millest küll kasutatakse põhiliselt ühte) siis pidi minema peale sündi nende vahel valimiseks. Kuna aga ma avastasin mingihetk, et üks nesit on sattunud 20 popima 2014 aastal pandud nime hulka kadus see varjant ka kiirest. Ehk siis nüüd on minu peas sellel poisil juba nimi olemas, mille järgi aga ma teda Tõnise soovil veel ei kutsu - ehk ikkagi ei ole seda nägu - tõttu.

Luban nagu poliitik, et homme teen ühe pildipostituse, kuhu lisan nii kõhupildi kui ka poisile ostetud kraami pildis.

Thursday, February 19, 2015

21. nädal

Nagu näha siis on paar nädalat jäänud kirjutamata. Tegelikult ma 19. nädala postituse täitsa tegin - seda telefonis bloggeri äpi kaudu, kuid millegipärast, ei postitanud mu telefon seda ka korduva lisamise käigus ära, ei teagi, mis tal probleemiks oli. Ja 20. nädala postitust ma lihtsalt kuidagi ei jõudnud teha, sest ootasin LA ultraheli, mis oli kohe järgmine päev ehk siis 20+1 ja peale seda kuidagi ei leidnud enam mahti seda kirjutama hakata. Eks ma nüüd siis kirjutan ülevaatlikult kõigist kolmest nädalast.

Kõige suurem uudis ilmselt ongi eelmise nädala LA ultrahelist. Läksime hommikul kolmekesi - koos Tõnise ja Marthaga - TÜK Naistekliiniku osakonda, ultraheli kabinetti saime üllatavalt kiiresti sisse. Põhimõtteliselt ootasime ukse taga ehk 2 minutit. Sisse saades said Tõnis ja Martha istuda erkaani ette toolidele ja mina loomulikult kušetile. Ultraheli arsti juures istud ka praktikant, kellele  arst  väga täpselt ladinakeele tundi korraldas. Luges aga ette erinevaid aju osasid, mis peavad olema sellised ja sellised ja kõik oli täpselt nii nagu ta rääkis. Algul oli laps veidi halvas asendis, seega nad alustasid UH läbilõike tegemisega, ehk siis aju, süda, sisikond jne. Me muidugi ürtasime Tünisega vaadata, aks jalgevahelt midagi leida on - ilmselt arst sai aru ja ütles vahepeal, et nöeme juba kindlalt ära, kes see on pärast vaatame veel kindlasti üle ja räägime sellest. Selle ajani kuni Martha kuulis kas see on üde või vend suutis ta isegi suht rahulikult istuda. Peale soos teadasaamist sai aga tema kannatus otsa ja selle asemel, et lasta Tõnisel ka pilti vaadata ja kuulata ronis ja päris ta päris palju jama samal ajal.

Ilusat prfiilipilti ei saanudki, kuna tegelane ei tahtud end kuidagi õigesse asendisse keerata. Ta oli nimelt peaseisus juba , tema selgroog minuvasaku külje poole. Kui arst hakkas sääreluud ja varbaid vaatama sirutas pisike kend pulksirgeks välja, nagu eksta näidates kui suur ta juba on. Siis vaadati veel südant ja näppe, mille peale Kodanik pöodöa püsti ajas, mille peale praktikant naeru kihistada sai.

Just nii, meie kõhubeebi on poiss, nagu Tõnis seda algusest peale mulle väitnud on. Poisile on meil juba päris ammu  mõned nimevarjandid Tõnise suguvõsast olmeas, millest jäid rasedusest teada saades kaks nime rohkem sõelale. Kuna üks neist on aga osutunud väga populaarseks, siis see ei tule enam kõne alla. Seega minu peas on meie poisil juba nimi olemas, kuid sedasi me teda veel ei kutsu. Jätame omale veel võimaluse ümber mõelda.

Ei pea vist ütlema, et Martha kuigi õnnelik ei olnud venna üle. Peale UH lasteaeda sõites torises ta mulle , et tema tahtis ikkagist ÕDE!!
Peale väikest rahustamist/seletamist suutis ta selle mõttega siiski esialgu lasteaeda naasta.

Paar päeva tagasi kui palusime Marthal mõne nime vennale pakkuda ja ta suutis välja mõelda vaid Ülari (minu vend) ja Tõnis ja me need "maha tegime" siis läks ta oma tuppa lõi ukse pauguga kinni ja karjus tükk aega, kui rumalad me oleme!

Ehk siis titajutud on mõneks ajaks Martha jaoks tagaplaanile jäänud, sest väike õde oli palju huvitavam varjant kui väikevend.

Väikevennast rääkides, siis tema tegemisi tunnen ma iga päev aina ja aina enam. Lausa nii palju, et pidev boksiring mu kõhus hakkab juba magamist segada. Just nii talle tundubki - enne magama minekut on kõige parem maha pidada üks korralik aeroobikatund - müks siia pauk sinna ja nii päris pikalt. Poiss on nii aktiivne, et isegi Tõnis sai ükspäev pead kõhule toetades obaduse vastu vahtimist.

Kui varem oli käe kõhule panek rahustava toimega - liigutused jäid kohe soiku. Siis nüüdseks on ka käe kõhul hoidmine kui energia juurde admine, siis hakatakse lausa nagu märki lööma.

Kõhuga on lood sellised, et see vist hakkab nüüd lõpuks juba kasvama. Nii vähemalt Tõnis nädala alguses arvas, et nüüd küll juba kasvab. End peeglist vaadates ma seda küll ei näe, küllaga istudes või pikali olles näen küll, et kõht on juba kosunud. Millest tulenevalt on mul ka kohutav vaagna/häbemeluu valu - mis segab sõna otseses mõttes nii istumist kui astumist. Eriti keeruline on voodis külge keerata koos oma padjaga jalgevahel sest ilma selleta on magamine võimatu - eriti huvitav ongi see, et kõhtu kui sellist ju veel ei olegi aga vaevuseid ma juba võin üles lugeda mitmeid.



19+0                                                                              20+0                                                                                                          21+0