27. nädal

Jällegi olen pikalit olnud "kadunud". Seda ilmselt suuresti nii hambaravi kui ka üldise enesetunde tõttu. Aga sellest kõigest järgemööda.

Noorhärra peaks täna olema oma suuruselt võrdne lillkapsaga ehk kaaluma tänaseks 875 grammi ja olema pea 37 cm pikk.

Lähedale hakkab jõudma kolmanda trimestri algus, mis on LÕPUKS väljendunnud ka minu kõhukujus. Nüüd ma võin juba täitsa julgelt olla "päris" rase, mitte enam ebamäärane ülesöönud pelmeen. Täna tegin ka esimese päris kõhupildi, mida ei suutnud ka Instagrammis jagamata jätta.

Selle nädala sisse on jäänud päris palju tegemisi. Näiteks käisin reedel siis oma probleemse hambaga jällegi Maxillas, kus see peale poole tunnist kangutamist lõpuks ka kätte saadi. Kuidagi olin ma eelmisel korral aru saanud, et tõmmatakse välja mõlemad prolbeemhambad korraga, kuid ühe juurika kätte saanud topiti järele jäänud kraatrisuurune auk rohu ja vatti täis ning pandi aprilli lõpuks järgmine aeg. Alles eile, ehk siis põhimõtteliselt nädal pärast väljatõmbamist saan ja julgen ma lõpuks ka teise suupoolega mäluda.

Eelmisel laupäeval ehk päev peale hambaravi oli minu keskkooliklass korraldanud lõpetamisest 5 aasta täitumise puhul kokkutuleku. Algul kartsin küll, et sinna ma siiski ei jõua kuna reedel oli veel peavalu liiga julm, et ma oleksin julgenud Tartust Rakveresse sõita ja siis sealt veel tagasi ka. Veidi arutamist Tõnisega viis meid aga sinnani, et Tõnis võttis omale nädalavahetuse vabaks ja tuli mind "sõidutama" kuna ta oli ka osadega mu klassikaaslastest juba kohtunud ei tundnud ta end vast ka väga võõrkehana sel üritusel.

Loomulikult olin ma ka esimene, kes sealt juba südaöö paiku minema läks, sest pea oli jälle paks ja 7-kuud rasedana pole vist siiski kõige targem mõte iga peo lõpuni vastu pidada. Seega viisin ühe klassiõe tema vanemate juurde ja meie läksime Tõnisega minu vanemate juurde, kus ma otseloomulikult terve öö ei maganud silmatäitki. Millest veel järgmise päevagi medium astme "pohmelli" põdesin.

Kuna Martha oli ka suutnud haigeks jääda ei jõudnud ma ka see nädal kordagi kooli. Kolmapäeval tuli kauaoodatud Tesco pakk, mida ootades mul üllatavalt kehvaks olemine läks. Nimelt hakkas silme ees "tähekesi" virvendama, mis mõne ajapärast päris hulluks läks, niiet ei saanudki muud kui voodisse pikali visata. Umbes tunni pärast sain nägemise siiski tagasi. Hirmutas aga ära selline asi päris korralikult. Otseloomulikult sain ma "hirmu" juurde perekooli raseduskalendrist, kust ma lugesin omale juba diagnoosiks preeklampsia (ohu). Preeklampsia oht kui selline on mul niikuinii, kuid kartsin, et ehk see juba siis tõesti lööb välja, sest sellist "pildikaotust" polnud mul varem olnud.

Seega end korralikult närvi ajanuna vedas Tõnis mu neljapäeval siiski poolvägisi Tartu Ülikooli Kliinikuni Naistekliiniku valvearsti vastuvõttu. Seal valitses suhteliselt korralik kaos, lühendatud tööpäev oli ka arstidel pead "segi" ajanud. Mõõdeti vererõhku - endiselt kõrge nagu alati. Arst ehmatas mu suht ära kui hakkas ennde igasugu vereproovilehtedega vehkima ja käskis kiiresti-kiiresti vere- ja uriiniproovid ära anda, et järgmine valvearst saaks kiiresti otsuse teha.

Käte värisedes läksin sealt uriiniproovi andma ning siis vereandmise kabineti uksetaha seisma, kus ei olnud ühtegi inimest, kes seda verd minust välja imeda tahaks. Seega ootasin ja paanitsesin seal. Saatsin juba Tõnise ja Martha ka ära sest oli näha, et aega läheb seal veel mõnuga.

Lõpuks sain siiski kabinetti sisse, panin saatelehed ja uriinianalüüsi topsiku lauale (sest eelnev ämmaemand käskis selle sinna jätta, mitte tavalisse uriinianalüüside topsi WC´s jätta). Ja siis sain selle verevõtja käest sellise koslepi, et see on PUHAS LAUD JA KORISTAGU MA SEE SEALT ÄRA!! Üritasin talle seletada, et ämmaemand käskis selle siia tuua - see tema suhtumist minusse eriti ei muutnud. Ei pea vist mainima, et olin niigi suht närvis ja valmis seal laua taga kohe ulguma hakkama. Suutsin aga mingil imelisel kombel eestlast endas siiski säilitada ja jäi pealnäha veel rahulikuks.

Kui see "proua"siis lõpuks neid aatelehti vaatas ja igal poole kirja CITO! peal nägi siis sai ta ise ka aru, et oli üle paanitsenud, kuid see ei pannud teda veel vabandama ütes vaid, et pangu ma see uriinianalüüs sinna kapi peale ja kogu pidu.

Siis sain otseloomulikult veel üle tunni oodata, millal uus valvearst minu analüüside vastuseid ükskord vaadata jõudis. Lohutasin end juba sellega, et kui ei kutsuta sisse siis ju ei ole midagi hullu ja statsionaari siiski jääma ei pea. Lõpuks siiski jõudis kätte ka minu aeg ja head uudised. Ehk vereanalüüsid oli korras nagu varemgi, vaid hemoglobiin oli endiselt väga madal ja arst ei osanud mu hädadele ka muud põhjust anda kui madal hemoglobiin mida ma halvasti talun. Soovitas võtta teist rauapreparaati praeguse asemel ja pani mu rahulikule reziimile. Samuti ei lubanud ta mul üksi "kondama" minna. Ilmselt siis pildi taskusse panemise ohu tõttu.

Täna jällegi samamoodi tundsin end veidi kehvalt ja pilt hakkas häguseks minema ja heitsin parem kohe pikali enne kui olemine jälle päris kehvaks läheb.

Ämmaemanda juures käigust aga niipalju, et kõik paistis korras olevat EPK oli nädalatest jälle mõne cm eespool, süda tuksus poisile ilusti ja vererõhk tol päeval oli isegi täitsa mõistlik - imelisel kombel. Järgminekord jälle kahe nädala pärast ja siis vist hakkangi tihemini teda külastama.

Hetkel ei oksagi ohkem vinguda oma olemise üle. Üritan peagi teha ühe postituse ka Tesco asjadest, mis noorhärrale tellitud sai, kuid ei julge vist enam kindlat päeva lubama hakata, vastasel juhul seda lihtsalt ei juhtu - millegipärast.