Ausaltöeldes ma isegi ei mäleta, millise äpi järgi ma varasematel nädalatel seda mõõtu võtnud olen, kuna mul on neid umbes täpselt 6, millest 2 on mu lemmikud aga põhiliselt siiski vahel viskan ka teistele pilgu peale.
Sel nädalal midagi väga muutunud ei ole. Silmanägemine käib kohati ära ja loengus olles on see veidi ebameeldivam kui tavaliselt, kuid õnneks läheb see max tunniga üle ja olen jälle nägija. Täna on kuidagi eriti hea nägemise päev kõik on nii selge ja näen ka prillidega selgelt kaugele, mis muidu pigem häguseks jäi (prillidega).
Paar päeva tagasi võtsin kätte ja otsisin Marthale alevist mõnda temavanust tüdrukut kellega mängida. Koos Martha sõbrannaga leidsin ma ka endale jalutamiskaaslase, nii me siis eile käisimegi jalutamas. Kuna ma muidu väga ei liigu peale töölt ära jäämist siis täna on eilselt kõndimisest jalad korralikult krampis ja valusad. Endomondo registreeris meie distansiks 3,7 km, mis oli täitsa OK maa esialgu. Paar korda tundin, et kõht läks kõvaska ja korra hakkas ka nagu valutama, kuid see läks kohe üle ja hiljem kodus ei olnud mingit probleemi - ju noorhärra sai tunnikese tukkuda minu kõndimise peale. Lisaks jalutamisele avastasime ka oma kodualevit, kus me küll juba üle aasta elame kuid siiski väga vähe oleme jalgi ringi liikunud. Saime juba paar uut marsruudi ideed ka koos lastega jalutama minekuks kuigi täna vist väga suur jalutamistuhin peale ei ole.
Just enne kirjutama hakkamist lugesin ka Lipsukese blogis postitust, kus märtsis elektroonika saba viskab. Ja sellega seoses meenus mulle, et ka meil on see "needus" peal. Midagi on lagunenud siin vaikselt juba mõnda aega, näiteks Tõnis viskas oma telefoni veeämbrisse ja otseloomulikult otsustas see peale seda surra.
Teisipäeval eirasin aga arsti nõuannet üksi mitte kondama minna kuskile ja läksin Marthale lasteaeda järgi ning peale seda Lõunakasse kus me talle uusi tosse kevadeks ostmas käisime. Kui ma Lõunaka parklasse auto ära parkisin märkasin kapoti alt tulevat auru, helistasin loomulikult kohe Tõnisele ja uurisin, mis võib viga olla ja kas ma koju tohin sõita. Ta ei osanud eriti midagi mulle muidugi öelda ja soovitas peale shoppamist talle uuesti helistada kui hakkan sealt ära sõitma. Nii ma siin tegingi. Shoppasin ära, pakkisin lapse autosse, panin auto tööle ja auru hakkas jällegi kapoti alt imbuma! Helistasin siis härrale, kes käskis mul kapoti lahti teha ja üritada tale seleteada, kust seda auru umbes tuleb. Selleks hetkeks olin ma juba ülivihane, otsisin seda krdi nuppu kust kapotti lahti saada autost ja siis seda linki, millest see päriselt lahti tuleb ja siis põhimõttelsielt sõimasin telefoni Tõnisel näo täis, sest ma ei saa mitte midagi aru ega oksa seletada kust see aur tuleb ega saa üldse mitte millestki aru ja miks auto just siis peab jupsima kui mina sellega üksi sõidan. Kui ma olin ühe arvatava probleemi suutnud talle tuvastada läksin autosse tagasi ja seal põles armatuuris mingi imelik tuli üritasin talle seda seletada ise samal ajal nuttes ja teda põhimõtteliselt sõimates, sest otseloomulikult oli Tõnis sel hetkel ainuke kelle peale ma selle viha suutsin välja valada. Lõpuks panin telefoni poole kõne pealt ära ja läksin Marthaga uuesti Lõunakasse pannkooke sööma ja ootama, kuni Tõnis oma töö lõpetab ja siis meile linna järgi sõidab.
Hetkel kui ma nende pannkookidega lauda jõudsin olin ma enda peale nii pahane, et Tõnise peale karjusin ja soodatsesin. Rasedat naist omada ei ole ikka käkitegu. Otseloomulikult oli Tõnis jälle rahu ise ja selle asemel, et mulle tagasi helistada ja mind sim sima vastu "maha rahustada" saatis ta mulle sõnumi, et tuleb peale tööd kohe sinna ja oligi kogu paanika lõpp.
 |
| Mitte just kõige õnnestunud - äsja ärkasin pilt. |
Ja ma ei teagi, polegi vist enam midagi väga rääkida, poiss on endiselt väga aktiivne nii päeval kui ööl. On mingid kindlad ajad kui ma pikali tavaliselt viskan siis hakkab eriline eputamine ja trall issi ja suure õe ees nii, et kõht "ujub krooli" nagu Tõnis seda nimetab. Siis autakse pepu püsti ühele poole naba ja hetkega on see kadunud ja tõuseb teisele poole naba püsti ja siis võib ta päris pikalt liuelda.
Rohekm ei oskagi rääkida, kõik on ikka suht sama ja ämmaemanda juurde lähen alles pooleteise nädala pärast.
No comments:
Post a Comment