25. nädal

Ei pea vist mainimagi kui kiiresti see aeg läheb juba on täis 25 rasedusnädal ja seda siis kuklavoldi ultraheli järgi, mille järgi ka kogu paberimajandus käib. Eilses 3D ultrahelist Dr. Süritsa juures nihkus tähtaeg aga veelgi ettepoole, tema arvutuste kohaselt võiks poiss "küps" olla juba 27.06. Seega minu hirm, et sünnitan enne lõpupidu säilib siiski ja ega jaanidki välituatud ole.

3D ultrahelist veel niipalju, et seal saime kinnitust et tegu on poisi mis poisiga ja väga oma issi lapsega. Poiss magas nii rahulikult käed kui ka jalad näo ees ja ei lasknud, end ka 10 minutit kestval raputamisel, külilikeeramisel, köhatamisel segada. Kui on uni siis on uni. Siiski pöris ultraheli lõpus korraks oli nõus end liigutama, sirutas kaela ja näitas kui suur poiss ta juba on, samuti haigutas paar korda ja iluuni võis jätkuda.

Kodus ultrahelist tehtud videot üle vaadates nägi see küll väga koomiline "lapsepiinamine" välja. Kuid poiss oli külm nagu kivi ja ei kavatsenudki provokatsioonidele alluda, et temast paremat pilti saada.

Eriti vahva oli see kui Dr. Sõritsa algul aju ja muid põhiasju vaatas ja siis jalgevahele jõudidis ning ütles, et sugu ons iit küll väga hästi näha ja siis ehamatas ja küsis, et kas me ikka tahame teada. Pidin juba naerma hakkama, et mis te enam küsite näen ise ka neid kotte ja nokut sealt ekraanilt.

Kuna pilte ei ole ma veel kätte saanud siis ei ole kahjuks neid ka näidata ehk homme või siis esmaspäeval on juba millega uhkustada, kui sealt "töötlemise" käigus midagi ka nähtavale tuleb, sest olegm ausad, see noormees ei olnud küll absoluutselt huvitatud sellest, et talle temast hea pildi näol ilus mäletus enda inkubatsiooniperioodist jääks.

Üldiselt on läinud nii ja naa. Kõndimine on raske ja kohati isegi valus. Hea, et ma ise ei näe kuidas ma ringi paterdan, kuid tunnen, et ega ma väga graatsiliselt just ei liigu. Öösiti voodist püsti saamine ja matkamine vetsupoole käib samuti läbi valu. Olen küll juba päris mitu korda ähvardanud Tõnist, et ma ei viitsi minna ja lasen parem voodisse, ongi korraks hea soe, kuid seni on see "lubadus" veel lubaduseks jäänudki.

Samuti on väsimus päris jube peal. Ajasin selle küll ennist kevade kaela, kuid praegu tundub mulle, et suuremat rolli mängib siiski madal hemoglobiinitase, mida ma küll rauatablettidega tõsta üritan juba kuu aega tõsta. Kuid lugedes teiste naiste kogemusi hemoglobiini tõstmisega (juunibeebide grupist) siis pole mul väga lootustki, et asi oluliselt paremaks selle kuu ajaga läinud on.

Esmaspäeval on jälle ämmaemanda visiit siis saan jälle verd anda ja ka uriinianalüüside vastused teada. Samuti saab teada, kas olen jälle liiga palju juurde võtnud või seekord pole see probleemiks (pole end ka ise veel kaalunud jätan selle "lõbu" esmaspäeva hommikuks). Samuti pean üles võtma vererõhu teema jälle kuna viimased nädal aega on mul pea konstantselt valutanud ja selle ilmnedes pidin talle teada andma, et ta saaks siis vastavalt ravi määrata.

Järgmisest nädalast plaanin ka ujumise päevakavva võtta, vähemalt kaheks päevaks nädalas.