Poiss peaks olema sel nädalal granaatõuna suurune, kaalu ja pikkust pole vist mõtet leiutada, kuna need on pandud seal äpis niikuinii 3-4 nädala peale varieeruv vahemik. Seda saan ma aga ise ka aru, et ilmselt hakkab noormehel kitsaks jääma, sest iga "tavalisele" (seetähendab mitterasedale) asendi puhul arvab kõhuelanik, et "EIII, nii mulle ei meeldi!!". Näiteks täna hommikul õigusõpetuse loengus istudes ja üritades konspekteerida istudes normaalselt, mitte lamades toolis, hakkas noormees väga oluliselt teada andma enda arvamusest selle kohta. Ei olnud ka eilne päev parem - veetisn terve päeva konverentsil "terve loom ja tervislik toit 2015" kus sain küll istuda suures auditooriumis pehmetel toolidel ja "lamada" seal pisikele meelepärases asendis siis hakkas tal siiski vahetevahel tähelepanu puudmise tõttu igav. Nii igav, et mulle tunud, et sall kõhu peal lausa hüppas vahepeal. Kui 2 nädalat tagasi oli emakapõhjakõrgus nabani - ma ka tunnen seda, et kuni nabani on selili olles tugev ja veidi isegi punnis kõht, kuid peale naba aga hakkas selline pehme vatsake. Aga lööke olen (eriti koolis olles) tundunud ka juba nabast veidikene kõrgemal.
Tõnis tunneb ka juba väga hästi pisikese liigutusi - ei ole ta kade kellelegi hoopide jagamisega. Martha lihtsalt ei viitsi väga kaua kannatada, et millal see venna ükskord põtkib ja läheb piinab parem kasse mõnda aega selle asemel. Öösel kui Tõnis käe üle kõhu viskab hakatakse solidaarsusest seda aga kohe "koputama". Kuigi olen tänulik, et ööd on meil tunudvalt rahulikumad kui varem (jällegi ei mäleta kas eelmises rasedusnädala postituses sai sellest juba räägitud või mitte) nimelt noormees on leidnud omale sama rütmi nagu minulgi (kahjuks nii palju mina küll magada ei saa ega ilmselt jaksagi kui tema) ehk siis hiljemalt kell 21.30-22.00 on tuduaeg ja siis enam kukerpalle ei visata. Kui Tõnis aga hommikul 6-7 aeg töölt tuleb ja minuga rääkima hakkab ärkab ka väikemees hoobilt üles.
Eelmisel nädalal jäi ka kirjutamata sellest, et Tõnis mu põhimõtteliselt väevõimuga poodi tiris ja sundis mind endale D-korviga rinnahoidjat vaatama. Mina muidugi ajasin sõrgu vastu ja vaatasin ja vaatasin neid hiigelsuuri D korviga rinnahoidjaid ja ei olnud neist ühtegi nõus ostma, kuna mulle tundus, et ma ju upuks nendesse. Lõpuks siiski otsutasin, et võtan siis ühe - jätkus saaga õige ümbermõõdu leidmisega, kohutav kui harudlane on D80 , uskumatu ma ütlen. Olin juba uuesti alla andmas kui siiski lõpuks ühe sellise leidsin ja Tõnise heameeleks olin nõus selle ka ära ostma. Täna ma pean ütlema, et see on ilmselt kõige mugavam rinnahoidja mis mul praegu on, Kisub sinnapoole, et peaks ühe sellise õnusa veel ostma, Sest mõned C-korviga rinnahoidjad on küll täitsa talutavad kui üleminek sellelst D´lt uuesti C´le on niiöelda väga "kitsas".
Ämmaemandalt sain ka vereanalüüside vastused, mid ei olnud oluliselt paremaks läinud või no olgem ausad olid läinud ainult halvemaks, Kui eelmine hemoglobiinitest oli 107 siis nüüd oli see ainult 98. See tähendab, et ei pääsenud ma enam neist rauatablettidest. Kõige kohutavam asi nende juures on see, et neid tuleb närida! Väga ebameeldiv minu jaoks, ma neelaks neid hea meelega terve pihutäie selle asemel, et seda vastikut imalat veremaitset suus tunneksin veel täkk aega peale klaasi vee peale joomist.
Kaalu peal ei ole nüüd samuti juba mõnda aega käinud. Üritan nüüd see nädal toituda nagu "tervislik" inimene ja välitda jahutooteid ja muud sellist rammust kraami, eks näis siis kuu lõpus, kuidas see mõjunud on. Seda kõike teen selle nimel, et sega toredat GTT läbima ei peaks. Ehk saab teisiti. Siiani muidugi imestan, et Marthat oodates ma seda tegema ei pidanud kuna siis võtsin ma juurde toredad 30+ kg ja nüüd ollkes 5 kuuga võtnud juurde 5 kg on ämmaemandal "muretsemiseks varsti põhjust, kui nii jätkub" ?? Ei mõista neid asju.
Siiani minu suurimaks probleemiks olnud vererõhk paneb mind muidugi endiselt muretsema selle pärast, et statsionaarne haiglaravi või niiviisi varsti kõne alla tulla, mitte, et mul oleks ravi vastu midagi. Teadvustan endale päris hästi, et kõrge vererõhk mõjub ka lapsele halvasti, kui kui mina haiglas istuma peaksin läheb Tõnisel kodus lihtsalt päris keeruliseks. Ilmselt saab siis Martha lasteaiast natukesesk puhkust ja läheb komaneeringusse vanaemade või tädi juurde, mille vastu tal loomulikult midagi pole, kui enne pisikese sündi (ja ka peale seda) ei tahaks teda väga kodunt "võõrutada" niigi eelmisel aastal(just suvel) oli Martha väga palju kodunt eemal ja iga kord kui ta koju tagasi tuli oli ta nagu väike deemon, kes tegi kõik, et mina ja Tõnis ei saaks ei ööund ega ka päeval teha muud kui temaga kakelda. Praegu valmsitub ta aga hoolega suureks õeks saamiseks ja tundub, et see mõjub talle päris hästi, sest kassid temas mingit kohusetundulikkust oluliselt just ei kasvatanud, Tunudb, et väikevend saab sellega paremini hakkama - mitte, et väikevenna eest hoolitsemini nüüd 5 aastase kaela lükatakse - tal on lihtsalt endal väga suur huvi tita eest hoolitsemisesse - plikade asi ma usun.
Ei tulegi enam muud meelde, või noh kui selle ära postitan siis kindlasti tuleb aga ehk siis üritan mõne postituse ka enne järgmist neljapäeva teha. Hetkel on õues nii ilus ilm (päike paistab ja õues on pea 5 kraadi sooja) ja mul on tunne, et väikestviisi energiat hakkab minusse tagasi tulema selle sooja ja päikesega. Nii loodan, et leian rohekem aega ja tahtmist ka blogisse kirjeid teha.
No comments:
Post a Comment