Sünnitusest taastumine

Olen juba ammu plaaninud seda postitust krijutada, kuid siiski ei tunudnud veel olevat õige aeg, see tähendab, et ma ei pidanud end veel täielikult taastunuks. Tegeleikult ei pea veel senini, sest kaale on veel üle ja lihastest ei ole juttugi.

Nagu ka eelmise sünnitusega õnnestus ka nüüd hankida omale korralikult traageldusi, mis paranesid õnneks küll kiiremini kui Marthaga. Korralikult istuda ei lubatud 2 nädalat nii Marthaga kui ka nüüd. Reaalselt istusin ma Marthaga tegelekult vist varem aga Jakobiga umbes 10 päeval üritasin juba veidi paremini end diivanile sättida. Samas Marthaga paranesin ma õmbustest üle kuu aja. Ning sellele lisaks veel mõni nädal kuni sain niipalju jõudu, et ise ringi liikuda ja lapsega jalutama minna. Nüüd paranesid õmblused umbes 2 nädalaga, nagu lubati ja peale seda läks veel nädalake kuni ma sain juba kõndida nagu normaalne inimene. Sellele järgnes nädalake haigust, kus ma krõbistasin antibiootikume ja olin varmis 40 kraadise palavikuga kohe maha surema. Õnneks sain peale rohtude võtma hakkamist suuremast palavikust 2 päevaga jagu, kuid tagasi oli jälle jõuetus. Kõik võttis võhmale ja süüa ei suutnud ma mitte midagi. Nii siis Tõnis ja ema lugesidki kordamööda mu suutäisi, kas ma ikka olen söönud ja mida ja kuipalju. Ainuke asi, mis ma vabatahtlikult tarbisin oli vesi. Seda läks meeletult palju.

Kui terveks sain oli mõni päev lausa imeline, kõndimine ei teinud enam muret, ning kuskilt mujalt ka enam midagi ei valutanud ning siis tuli tagasi minu raseduseaegne vana sõber vaagnavalu - vaagen valutab just siis kui selili olen ja tahaks kas külge keerata või lihtsalt puusasid tõsta - pole võimalik lihtsalt. Kogu ülejäänud aja valutavad jalad - peamiselt luud! Sest see ei saa muud olla, liigesed nagu ei valuta, et oleks midagi peale määrida. Ilmselt pean hakkama mingeid vitamiine võtma, kui põhjuseks võib olla vitamiinipuudus.

Imetamisega läks seekord oluliselt paremini kui Marthaga. Kui siis ma piinlesin katkiste ja valusate nibudega pea 2 kuud, siis seekord oli seda kõige hullemat aega kokku ehk nädalake. Mõni päev päris alguses  - siis hakkasin kohe bepantheniga neid määrima ja mõni päev ka siis kui palavik tõusis ja 1 rind kõvaks läks, seda kas siiski oli rinnapõletik või mitte ma isegi ei tea, kuna arstil käies oli põletikunäitaja väga madal ja rinnapõletikule see nagu ei viidanud.

Kaaluga on hetkel nii, et üle on raseduseelsest algkaalust veel umbes 5-6 kg, mis tunudb, et enam ise ära ei lähe. Üldse on väga huvitav see, et kui vahetult peale sünnitust vaatasin end peeglist ja tundsin jube kõhna ja ilusana, olles tegelikult kilode poolest oluliselt raskem kui praegu ja hetkel tunudb mulle, et ma olen iga päevaga aina paksem ja lödevam. Tahaks juba kaalu langetamiseks ka ise midagi teha aga seni pole ma veel julgenud minna ei jooksma ega rattaga sõitma ja ujuma vist ei tohigi minna enne sünnitusjärgset tehnoülevaatust. Hetkel ootan, et need kuumad ilmad lõppeksid ja ehk siis saan Jakobi Tõnisega jätta mõneks ajaks ja minna teha väikese jooksutiiru või rattaringi.

Tegelikult ootan ma kõige enam, et saaks jälle ratsutama minna. Kuna mu nö. kodutall, kus ma ratsutamisega alustasin on ju siinsamas siis oleks superhea seal käia. Hetkel aga ootan, et taastuksin veel veidi ja kasvataksin ehk mõne lihasegi enne kui hobuse selga ronin. Samas on probleemiks ka minu tihe graafik, mis septembrist magistriõpingutega röövib minu päevast päris suure tüki ja mõnel päeval võiks ju perega ka olla, mitte ainult ringi joosta. Ühesõnaga ootame ja vaatame.

Üks igivana pilt minust minu aktiivsetel ratsutamisaegadel.