Kuna äpp ütleb iga nädal mulle jälle järgmise kõrvitsalise nime, mida ma isegi hääldada ei suuda siis jätan selle pildi otsimise pigem ära ja panen ühe veidi korralikuma kõhupildi, mis on tehtud lausa kaameraga, mitte telefoniga esikukapi peeglist.
Äpp aga ütleb mulle niipalju huvitavat infot, et poja on hetkel umbes 2383 grammi raske ja 46,2 cm pikk. Liigutab endiselt nii mis jaksab. Ilmselt tänu aina valgemale ajale on hommikune ringutusring umbes kella viie paiku ja ehk veel veidi varemgi. Samuti tuletatakse ennast meelde kohe kui ma pikali viskan või siis vähemalt istun. Viimasel ajal aina tihedamini ja kõndides või koristades lükatakse end sirgu.
Enesetunde osas erilisi muutuseid ei ole - istumast tõusmine, kõndimine, ning külje keeramine voodis on endiselt põrgupiin. Guugeldasin ka veidi seda häbemeluu valu, mis oli VALE ! Nimelt suutsin end ära hirmutada sellega, et kui selline valu varakult juba hakkab (nagu minu puhul juba enne 20 nädalat) võib see probleem sünnituse saabudes oluliselt halveneda ning viia lausa mingisuguse vaagnaliiduse nihkumiseni? Mis ühel hetkel võib takistada ka ise sünnitamist. Nüüd aga loodan väga, et probleem siiski nii suur ei ole kuna ämmaemand pole selles seni probleemi näinud.
Nüüd siis aga uudisest, millest eelmine nädal juba vaikselt rääkisime. Nimelt meil seisab kahe nädala pärast ees kolimine - Lääne-Virumaale. Ehk siis päris kaugele. Tõnis sai sinna nimelt erialase töö ja kuna minu vanemate korter seisab niikuinii siis kolime esialgu sinna. Jah sellel on nii positiivseid kui negatiivseid külgi, eriti halb varjant on see Martha jaoks, sest jälle tuleb minna uude lasteaeda, seda aga alles augusti lõpust, mitte varem. Samuti käib kõik nii kiiresti, kohe kohe on meil Tõnisega lõpueksam siis juba lõpupidu ja kohe peale seda (või võimalusel ka enne lõpupidu). Sellest ei hakka ma üldse rääkimagi kui palju asju meil selle lõhikese ajaga koguenud on siia korterisse. Kui siia kolides saime me pm hakkama kahe autotäie asjadega siis nüüd... ütleme nii, et asi on sellest kaugel.
Kuna ka poisiga kohutmise aeg liigub aina lähemale ei suuda ma ka kuidagi otsutada, kas ma peaksin Rakveres veel mõne ämmaemanda omale otsima, või saame ehk varem hakkama, kuigi mina endiselt kahtlen, et sünnitan enne 37. või 37. nädalal siis ilmselt siiski peaksin ka seal olema "järelvalve all" oma preeklampsia ohuga.
Ühesõnaga järgmised paar nädalat tuleb päris korralik hullumaja ja minu varem õhus olund lootus, et peale lõpueksamit saab lihtsalt olla ja puhata, enne kui väikemees meie elu dikteerima hakka, ei tasu sellest enam unistadagi.
No comments:
Post a Comment