32. nädal

Tänasest siis täitus nädal 32. Kuna sel ja ka eelmisel nädalal oli tegevust koguaeg nii palju, et pole jõudnud isegi mõelda selle peale kui kiiresti aeg jälle lendab. Täna hommikul isegi ehmatasin, et äpp mulle 32 nädalast rääkisin ja avastasin ise ka hirmuga, et on ju neljapäev.

Äpp ütles ka seda, et poiss on praegu just sellise kapsalise suuruses, mis iganes see eesti keeles ei oleks. Suuruselt võiks ta olla kuni 1700 g ja kuni 42 cm.

Eelmisel nädalal sai käia ka ämmaemanda juures kus midagi oluliselt uut teada ei saanud. Uriiniproovid endiselt korras, vererõhk piiri peal, kaalu oli juures kuu ajaga poolteist kilo ehk siis kaheksanda kuu alguseks oli juures 8 kilogrammi. Poisis südametöö oli korras, EPK oli 30 ja kõhu õmbermõõt 106 cm. Ausalt öeldes, ma ei tea, kuidas see kõhu ümbermõõt nii meeletu on. Kui vaatan vahel pilte lõpurasedatest, kelle kõhuõmbermõõt on 100 või alla selle siis ei suuda end kuidagi sinna kõrvale panna oma "suure" kõhuga ja veel suurema ümbermõõduga.

Uusi venitusarme siiani tähendanud ei ole, kuid ilmselt on tursed varsti platsis. Eile kui käisin linnas jalanõusid otsimas siis minu tavaline jalanumber 42 ei läinud jala lähedale ka, seega ostsin ühed tennised suurus 43 ja teised, mis olid liistu poolest täpselt sama suured, kuid sees oli suurus 41. Naersin veel Tõnisele, et kui ära sünnitan võin need jalanõud ilmselt talle pärandada, sest siis pole mul nendega enam midagi teha. Täna hommikul lasteaeda minnes oma 42 jalanõusid jalga pannes olid need aga lausa suured, sest üks papu tahtis pidevalt jalast ära vajuda. Nokk kinni saba lahti ma ütlen.

Viimased nädalad on mind külastama hakanud ka toonused. Mis ei ole kuigi meelidvad ja mida ma eelmisest rasedusest üldse ei mäletagi.

Samas teeb kõht ka niisama huvitavaid kujusid mulle vahetevahel, näiteks selline kõrge mügar vasakul küljel.

Eelmisel nädalal kui Tõnis mõned päevad  kodus oli ostime poisile ära ka vankri ja voodi. Vanker on meil hetkel küll mänguasjade pärast, kuid kassid sellest endale pesa teinud ei olegi nagu ma algul kartsin. Voodit me veel kokku ei pane niipea, seega sinna kassid end ka sättida ei saa.

32+0

Paar päeva tagasi lugesin uut Pere ja Kodu ajakirja ja avastasin, et minu ämmaemand, kes on ajakirja sõnul üks vettesünnituse propageerijaid Tartu Ülikooli Kliinikumis, oli sinna kirjutanud ühe samateemalise lõigu. Selle peale tuli minulgi mõte ehk järgmisel visiidil natuke sünnitusest rääkida, mis ideaalis võiks toimuda vees kuigi arvestades eelmise sünnituse kogemust võib see varjant vabalt ära jääda.

Üliselt ma sünnitusele veel ei mõtle või vähemalt teadlikult üritan mitte mõleda, kuigi unes näen seda liiga tihti ilmselt siis siiski alateadlikult jua mõtlen selle peale. Hetkel on ka koolis päris pingeline aeg, viimased eksamid ja siis ka lõpueksam, ning tere suvi.

Tänagi selle asemel, et keskenduda esmaspäeval toimuvale selle semestri kõige raskemale eksamile viisin ma hommikul Martha lasteaeda ja läksin kell 9 uuesti magama ning ärkasin pool 12 ning olen endiselt väsinud. Viimane trimester on vist päriselt peale hakanud...