34. nädal

Jälle on kaks nädalat eelmisest postitusest määdas. Ausaltöeldes ma isegi hetkeks üritasin eelmisel neljapäeval, end kirjutamise lainele viia, kuig väga paljude asjade koostoimel, see siiski ei õnnestunud. Ammugi siis reedel või nädalavahetusel, kui Tõnis Siililt tagasi tuli ja meil esimesed kaks päeva ainult igasugustele sõitmistele kulus, küll Ida- ja Lääne - Virumaa külastusele ning siis juba Pärnu- ja Läänemaa. Ühesõnaga kirjutada polnud mahti ja ega mul millesti targast rääkidagi ei olnud eriti.

Raseduse jälgimise äpp ütleb täna, et poiss on nii suur kui see, misaiganes vili, mis pildil on. Kaaluks lubab ta 2600g ja 47 cm (seda siis kuni 36 nädala lõpuni).

Esmaspäeval oli mul järjekordne ämmaemanda visiit, kus selgus, et uriinis on valk. Soovitas teha uue analüüsi, et ehk oli proov seisnud või mõni muu probleem, et analüüs ehk valetas. Samas lasi teha ka igaks juhuks uuuesti preeklampsia markerite analüüsi, antikehad ning hemoglobiini. Kuna minu enda ämmaemand nüüd mõned nädalad kättesaadav ei ole rääkisime läbi, et järgmine visiit toimub naistearsti juurde, ning analüüside vastused saan kolmapäeval tema kabinetti helistades seal tööl oleva ämmaemanda käest.  Kolmapäeva õhtuks sain lõpuks selle ömmaemada kätte, kes kinnitas, et uriinis siiski valk on, kuid preeklampsia testid on korras ning hemoglobiingi oli tõusnud 123 peale, mis oli mul viimati nii kõrge enne rasedust. Too ämmaemand ei näinud korduvviisiidl hetkel mõtet vaid soovitas probleemide korral lihtsalt vastuvõttu pöörduda.

Muudest mõõtudest niipalju, et EPK oli nädalatega tasa, ehk siis 34, ning kühuümbermõõt oli 106 cm pealt lagnenud 106 cm peale. Kaalu oli aga juures kuuga 3,5 kilo - mille pärast ämmaemand ka nina kirtsutas, kuid nagu ma ka talle ütlesin - ma absoluutselt ei imesta, sest korralik totitumine on viimasel kolmel nädalal olnud küll viimane asi, millega mul on olnud aega tegeleda. Kaalu juures siis raseduse algusest saati 12 kg, mis on võrreldes eelmise rasedusega veel endiselt väga hea kuid siiski võiks ju parem olla.

Ämmaemand ei olnud sel korral ka väga kindel enam, mis pidi see poiss seal kõhus pesitseb. Kui varem on ta alati olnud kindel, et poiss on peaseisus siis sel visiidil hakkas ta kahtlema ja arvas, et ehk arst vaatab selle ise üle ja vajadusel teeb ka lisa UH , kuna tema kabinetis on UH aparaat olemas.

Hirmus mõelda, ehk ehk ma ämmaemandaga enam ei kohutgi, kuna tema viimane visiit jäi juuni lõppu ja mina kardan, et alates 37. nädalast peaks mul olema kott juba nurgas olemas. Või noh mina tegelikult olen suht kindel, et kannan üle, kuid Tõnis ei taha seda kuidagi uskuda, sest nii tema kui tema kaks venda on sündinud vähemalt 2 nädalat varem ning minu vend samuti - ämmaemandalt selle kohta uurides ei osanud ta seda ka rohkem kommenteerida kui, et ju siis peaks kott valmis olema selleks ajaks kui mõlema perekonnast selline vahva geneetika välja paistab. Naabrinaisega on igatahes juba räägitud, et ta oleks valmis kui Marthat on vaja hoida natukene.

Poiss on muidu aktiivne nagu ikka. Kui issit kodus ei olnud rõõmustasin juba, et valusaid lööke väga ei saagi, et selline seilamine käib paremalt vasakule pigem koguaeg. Aga kui issi koju tagasi jõudis hakkas mürgel täie hooga jälle pihta. Toonused on ka väga palju viimasel ajal ja kui need enamvähem üle hakkavad minema on poiss eriti agressiivne. Me ikka näerame Tõnisega, et ju kasvatab omale sarvi.

Vabandan ka pildi pärast, kus on taustaks meelete segadus, meil nimel käib remont lõpuks ja kõik asjad on kuhjatud igale poole eest ära. Järgmisel nädalal tuleb veel üks suur elumuutev otsus teha ja sellest hakkab jälle nii palju sõltuma ja samuti ka nii palju muutuma, et ma juba kardan seda otsust. Aga sellest juba järgmisel nädalal.