Friday, April 26, 2019

Ellu jäävad vaid tugevad

Ja jälle on üksjagu vett voolanud merre. Olen päris tihti mõelnud, et peaks sellest või tollest kirjutama. Kasvõi mälestuseks endale ja Jakobil, kuid alati on vabandusi varnast võtta. Nagu ikka. 

Täna aga oli selline.halvas mõttes eriline päev mis lõi minul isiklikult lained peameal korraga kokku ja pisarakanalid valla. Ja ma olen veendunud, et sellest tuleb rääkida. Ja siinkohal ei peaks seda tegema mitte ainult meie (nende eriliste laste vanematena) vaid süsteem, mille riik on loonud. Või siis tänase kogemuse põhjal loomata jätnud.

Sellest olen ma varem enda mäketamistmööda rääkinud, et taotlesime puuet - lükati tagasi. Kaevasime otsuse edasi - ei rahuldatud. Püüdsime taodelda vaid rehaplaani- (vastus tuli sotsiaalkindlustusmati kohta välkkiirelt - 2 päevaga) EI, ei ole puuet ei saa rehaplaani.

Lõime käega ja punnisime ise. Vahepeal oleme käinud jätkuvalt jälgimisel nii neruloogi, psühholoogi, psühhiaatri ja logopeedide juures. Kõik kinnitavad kui üles suust, mismõttes ei saanud puuet? Aga nagu ikka riik on targem kui meie (meditsiinisüsteem).

25. märts 2019.
Käime hommikul Tartus psühholoogi vastusõtul räägime taaskord sellest, et lapsel On vaja rehaplaanu, et see väike areng mida ta uskumatul kombel meie punnitamise peale ja suudab, saaks ometi kord hoo sisse. Miski ei olevat veel kadunud aga süsteem peab toetama teenustega.

Tol samal pärastlõunal esitame uue puudetaotluse meili teel sotsiaalkindlsutusametile. Olgu öeldud, et sotsiaalkindlsutusametile on aega 30 päeva et taotlust menetleda.

26. aprill 2019
Tõnis helistab mulle kell 9 hommikul ilmselgelt ärritununa ja kurdab, et talle ehlsitati sots ametist ja öeldi, et nemad ei saa meie taotlust menetlusse võtta, kuna nemad ei näe arstide epikriise Jakobi kohta.

Vihastan koos Tõnisega. Otsin 1 minutiga internetist psühholoogi ISIKLIKU telefoni numbri ja kurdab talle muret. Tema suunab mind Tartu ülikool Kliinikumi sotsiaaltöötajani, kes ei kuule sellisest absurdsusest esimest korda. Ometi tundub talle väga pentsik, et mind on kistud sinna "ei näe Teie andmeid" vestlusesse. Kordan, mina leian arsti isikliku telefoni numbri 1 minutiga ja kallis sotsaalministeeriumi "peaspetsialist" ei suuda 30 päevaga saada kontakti meiega tegeleva neuroloogia.

Ühesõnaga, tehke palun kogu töö selle vaese "spetslisti" eest ära, et ta saaks jälle "mitte midagi" tegema hakata.

Kordan veel üle, see on kolmas kord kui me püüame abi saada riigilt. Eile käisin koos Jakobi kasvatajaga Viljandis seminaril, kus spetsialist kinnitas, et 3,5-4-aastase kõnetu lapse jaoks on rong juba läinud. Ja me ei saa peale 2(!) aastat mitte sammugi lähemale teenustele, mida riik peaks (puudega)lastele võimaldama.

Kui olin end tollele sotsiaaltöötajale tühjaks nutnud ja oma kiired tööd selleks päevaks lõpetanud otsisin välja selle numbri, millest Tõnis hommikul kõne sai. Helistasin, ei vasta. Helistasin veidi kõrgemale ülemusele - ei vasta. Võtsin järgmise - ei vasta. Kuni jõudsin peadirektorini, kes (kiituseks) võttis vähemalt telefoni vastu. Selgitasin talle oma mure, olles seejuures parajalt sapine kuid mitte labane. Palusin tal sellega tegelda kiiremini kui 30 päeva, sest suvi on ju ukse ees ja iga viivitus on kulu. Rehaplaani oleks vaja valmis teha nii kiiresti kui võimalik ehk enne kui suvi peale hakkan. Sest no kahjuks me kõik teame suvekuudel töölkäimise ja riigiametnike vahelist "suhet".

Härra lubas asjaga tegeleda. Vahepeal tulin töölt koju sest pea oli nutmisest ja jamadest paks. Lased olid kõik veel hoida ja otsustasin närvide rahustuseks veidi aias tööd teha. Ehk maasikataimi istutada.

Ei saanud ma just kuigi kaua näpud mullas omi mõtteid mõlgutada kui helistas mulle ärevile aetud ekspertiisarst (kui see on nende ametinimetus?). Selgitas mulle nagu imbetsillile, et neil ei ole juurdepääsu värsketele andmetele ja viimane asi mida nad näevad on pärit novembrist 2018. Ja see ei olevat piisav. Minu küsimusele miks see ei ole piisav ning kas nad arvavad, et laps on imekimbel poole aastaga kõigist oma probleemidest vabanenud ja ma niisama keeruatn tolmu üles, ei osanud härra kosta ei o'd ega a'd.  Selgitasin tallegi veelkord, et minul ei ole seda puuet vaja. Minul ei ole neid sandikopikaid mida nimetatakse puude toetuseks vaja. Ma jaksan oma lapsele osta täishinnaga muuseumipileti, mul ei ole seda puudega lapse soodustust vaja. Mul on rehaplaani vaja!!!  Et aidata oma last. Tal on vaja logopeedi aga mul ei ole sellist raha, et talle isiklikku spetsialisti palgata. Ja kui ma selle raha ka leiaks siis neid petsiliste lihtsalt ei ole. Nad on kõik riiklike regabilitatsiooniteenust pakkuvate ühingutega seotud. Ja mina kui puudeta lapse ema ei saa neid teenuseid ühegi raha eest.

Onu oli muidugi küllalt üllatunud, et need imelised dokumendid, mis on neil puudu ja mida nemad kuskilt otsima ei hakka, et oma tööd teha on minule kui "lihtsurelikule" täiesti kättesaadavad. Nüüd palus ta need paberid siis mul talle saata. Tule taevas appi.  Olgu, olin nõus need talle saatma. Ehk siiski kuskilt tunneli lõpust võiks väike säde paistma hakata ometi kord.

Ei lähe mööda poolt tundi kui härra peadirektori uuesti mulle helistab, sest oli kuulnud härra arstilt meie kokkuleppest dokumendid temani juhatada. Nimelt härra peadirektori isiklikult oli asjad käima lükanud ja küsis minult luba, kas Rehaplaani koostajad võiksid minuga kohe ühendust võtta. Ehks siis enne seda kui puude ametlikult kätte saame. Et saaksime kiiremini Rehaplaani valmis ja meeskonda valima hakata. Mis saab sul selle vastu olla.

Mul on tohutult kahju, et need asjad meie riigis käivad endiselt nii. Sisuliselt läbi vere ja pisarate. Jah ma olen kange ja jäärapaine ja minu igapäevatöö on organiseerida oma osakonna töö ja sealjuures suhelda suhelda suhelda. Ja kui vaja kedagi paika panna. Aga kui palju on neid lapsevanemaid, kes lasevadki selle bürokraatia müüril ja oskamatutel ametnikel end hirmutada ja tagasi hoida.

Nagu täna tõdes ka Tartu ülikooli kliinikumi sotsiaaltöötaja ja mida ma isegi olen siin varem maininud "Mitte keegi ei hooli sinu lapsest! Mitte kedagi ei huvita!"  Ja kahjuks see nii on. Kõige eest tuleb võidelda nagu džunglis. Ja kui sinus ei ole jõudu, et võidelda, vaielda ja oma õigust nõuda ei tee seda mitte keegi teine sinu eest. Ellu jäävad vaid tugevad.


No comments:

Post a Comment