Ma olen viimasel ajal päris palju kuulnud inimestelt, kes on Jakobi looga seotud (ja ka neilt kes ei ole), et nad loevad mu blogi ja on sealt üht teist teada saanud.
Näiteks ükspäev helistas mulle vallast toosama lastekaitsespetsialist, kellest eelmises postituses juttu oli ja uuris väga (liiga?) sõbralikult kuidas ikka Jakobil läheb ja kas oleme puude taotlemisega kuskile jõudnud ja kuidas ikka saaks veel Jakobit aidata. Olgu öeldud, et eelmisel kohtumisel ei olnud ta just niisuperhuvitatud sellest kui nüüd. Ja minu väike peake kohe suudab sellest genereerida erinevaid algoritme ja panna mind mõtlema sellele, et huvitav kas nad on ka seda blogi lugenud ja kui siis kas nad tahavad, nüüd et ma neist halba muljet ei jätaks või mis?
Ühesõnaga kui nad siiski seda loevad, siis ei, ärge saage valesti aru, mul pole selle vastu midagi kui te Jakobi käekäigu vastu huvi näitate, see ju peakski teie töö olema, lihtsalt kas sellist suhtumist pakutakse vaid neile, kes avalikult sellest rääkida julgevad?
Lugesin siin juba mõni aeg tagasi uut ajakirjad EMA. Õigupoolest ostsingi selle esialgu vaid ühe artikli pärast. Ivica Mägi loo lugemiseks. Ja ma pean ütlema, et see oli äratundmisrõõmu pakkuv artikkel. Praegusel hetkel ma heameelega selliseid lugusid vaid loeksingi.
Seda artiklit lugedes sain ma aga aru, et ma olengi endale teadvustamata elanud ütleme, et umbes viimase aasta mustas augus. Ma ei ole selle aja jooksul kuigi rahul oma tööga laste saavutustega, meil on sellel ajal olnud probleeme omavahelise suhtlemisega nii Tõnise kui lastega. Ma (me) olemegi end peitnud igapäev rutiini, et mitte mõelda, ega tegeleda selguse saamisega. Selle asemel me oleme peitnud pead liiva alla. Kustutanud tuled ja lootnud, et äkki ärkame sellest õudusunenäost ja siis on kõik jälle korras. Meie poeg on terve ja tavaline kõige tavalisemas mõttes tavaline.
Aga nüüd mulle isiklikult tundub, et me hakkame sellest august välja ronima. Me hakkame jõudma selgusele, et kui ka meie Jakob on autist siis on ta siiski meie kallis poja, keda me pikalt ootasime ja kes ei ole kuidas halvem või kehvem laps kui ükskõik milline teine. Me mõistame, et maailm ei saagi otsa. Vastupidi, maailm läheb hoopis huvitavamaks ja kirjumaks. Meie saame targemaks ja meie poeg (ja tütred) kasvavad ja arenevad lahedate inimesteks olgu nad siis autistid või mitte.
No comments:
Post a Comment