Peaproov perepuhkuseks

Juba terve kevade (ja suve) oleme lastele lubanud, et lähme suvel kõik koos puhkama. Saaremaale! Hiiumaale! Peipsi äärde! Võtame suvila ja oleme koha kena mitu päeva vee ääres. Rootsi, Soome ja Taani ringreisi plaan oli veel enne seda AG see plaan luhtus juba dokumendi puuduse tõttu (ühel kindlal lapsel, keda ise pildistada on umbes sama võimatu kui teda kuskil pildistamisboksis jäädvustada saja kivisse raiutud kriteeriumi alusel).

Ühesõnaga suvi sai läbi aga puhkama ma siiski kuskile ei jõudnud. Lisaks sellele, et suvel aega maha võtta ei õnnestunud kriibib mind isiklikult siiski soov lastega "palmi alla" minekust. Kuna me aga julgeme sügavalt kahelda sellise puhkuse võimalikuks saamisest siis võtsime ette esialgu veidi lähema /lühema puhkuse, mis sellegipoolest tundub küllalt hirmus. Mida lähemale see jõudis seda hirmsaks kiskus.

Kuna meie igapäevane logistika on üsna keeruline, hõlmates Martha kooli, Jakob teise valla otsa lasteaeda, Keetega tööle järgmisesse maakonda ja õhtul tagurpidi KOR-RA-TA!! tähendab see meie jaoks seda, et iga päev on meil vaja vähemalt kahte autot. Aga meie pooleaastane auto tiksuvad omale just 30000 km kellale, see omskorda tähendab, et autole soovis hooldust, see omskorda tähendas, et ta peab olema mõned tunnid Tartus, misomakorda jätab mind autota. Seega plaanisime kolm(Jakobil oli hommikul ka neuroloogi aeg Tartus) asjaning minna juba neljapäeval Tartusse. Meie lootus oli ka puhata ja sulistada spaas mitte kõige kuumemad tipptunnil (mis oli lollide lohutus etteruttavalt öeldes, seal on vist kõik päevad "tsipp tunnid"  ).

Seega neljapäeval varahommikul põrutasime me Jakobiga Tartusse, Tõnis tuli veidi mõistlikumal hommikutunnil tüdrukutega meile Tartusse järgi. Arst külastatud, Subaru esindusse lükatud algas "puhkus". Esialgu siiski hommikusöök Macis - sest no me olime ju Tartus ja oli ju ometi puhkus.
Kõhud rämpsu täis startisime Vana-Võru maa teele, et jõuda Maantee muuseumisse. Jakob jäi plaanitult magama. Martha (veidi plaanipäratult) tegeles tagasistmel kellaloendamis3ga, sest millal ometi me juba SPAAAASSSE JÕUAME!!! Ja tema sinna muuseumisse üldse minna ei tahagi!!!! Ja miks me lähme nii nõmedat teed mööda, isegi istuda ei saa autos rahulikult.

Kolme tunni pärast seesama laps ei suuda uskuda, miks me JUBA!! peame ära minema, NIIIII lahe on ju ometi seal ja see tee on niiiiii vägev, sõidame seda korra veel, EKS???

Teel Tartusse tagasi hüppame läbi ka Andre Farmi juustu poest ja vaatame kaasa liiga palju head juustu. Sest, kui me juba siin oleme. Käime läbi ka Prsitmast sest see on saanud juba kogu perega ujuma minnes traditsiooniks, et ühele lapsele vähemalt tuleb uued ujumisriided osta. Seekord siis Jakobile. Ja Keete vajas ujumismähkut.
Lõpuks ometi võis alati spaasse minek. Registratuur, tuppa, ujumisriietesse, veekeskuse sise ja paari tunni pärast uuesti tuppa. Läks üsna libedalt, va mõned korrad kisavat Jakobit. Tuppa tulles otsustasime siiski oma restoranibroneeringu tühistada, sest müneed nähes otsustasime end need üleväsinud lapsed nii peenest söögist kahjuks lugu pidada ei oska. Tellisime hoopis Vaga Mamast natuke headparemat hotelli. Kõhud head ja paremat täis ja õnnis uneaeg tuli. Keetel vb mitte nii õnnis aga teised oli nii väsinud, et Keete öine trallitamine neid isegi ei häirinud.

Järgmisel hommikul läksid Tõnis, Jakob ja Martha peale hommikusööki uuesti spaasse, meie jäime Ketuga toas tuttu. Esialgu Ketu, siis mina, mis lõppkokkuvõttes, ei olnud kõige parem idee.

Plaan nägi ette Tagurpidi Maja külastust. Martha nullis aga kinopoole minna. Otsustasime esialgu lõunat süüa ja siis otsustada. Võtsime tee baby backi. 11.45 ukse taga 2 näljase lapsega seista ei viitsinud ja valisime hoopis Ränduri pubi, kus lapsed ka õnneks natuke mängida ootamise ajal said.

Ja siis me võtsimegi järgmise riski ja läksime kinno. Beebi ja 3-aastastega, kes ei püsi kuskil paigal. Võtsime kaasa ka pop korni, et teda vähemalt poole filmi ajal paigal hoida.

Ja see üritus oli selle puhkuse absoluutselt kõige vingem. Jakob pidas vastu terve filmi!! See oli midagi mida me kumbki ei osanud oodata. Mina olin valmis, et vähemalt ühe lapsega tuleb vahepeal lahkuda. Aga et nad kõik tublid olid... Ma ei oleks seda suutnud uskuda... Enda lastest küll mitte. Keete magas pool filmi maha ja Jakob vaid paaris korral ütles midagi "tiii-taaa" laadset ja Tõnise vaigistamise peale pani ka näpu suu ette ja ütles "tssss" .

Kuna Ketukas sai reedel ka seitse kuuske suureks mutikeseks, käsime peale kino ja söömas kooki ja jäätist. Ehket me sõime Tõnisega oma koogid ära ja siis laste jäätised peale. Lapsevanemate elu, mis teha.

Ehk kokkuvlttes, me julgeme nende kolmega veel täitsa minna kuskile. Tulevikus...