Jutt oli, et uuringus kestavad nädal aega kus siis nädal aega tehakse uuringuid ja spetsialistid jälgivad Jakobit ja selle põhjal hindavad tema oskuseid ja puuduseid ja selle aja jooksul peaks siis see hindaja juba lapse eripärasid märkama ja temaga n-ö sõbraks saama.
Enne kui Jakob uuringutele läksime olime meie ise ka väga ärevil, ei teadnud mida oodata. Või noh teadsime enda arust, et on kaks võimalust, kas saame nüüd (autismi) diagnoosi või leitakse ajust midagi "mittetöötavat" see tehakse "korda" kõik on hästi. Peab ütlema, et isegi lootsime, et ehk on tõesti ajus midagi "katki" ja ometi ei saa ju meie poeg olla autist.. Ei saa ju ? Meie Jakob! Sellised asjad juhtuvad ainult teiste inimestega mitte meiega.. Meie Jakobiga!!!
Üksikasjalikult sellest kuidas need uuringud toimusid mina rääkida ei oska. Kuna ma lihtsalt neid ei näinud. Mida ma aga tean öelda, on see et ühele mitte rääkivale lapsele (ja tema vanemale) ei ole see just pidu ja pillerkaar, kui last torgitakse ja kleebitakse ja uninutatakse ja väntsutatakse tema uneaegadest hoolimata.
Ning absoluutselt kindlasti ei ole see uuring reaalselt selline nagu ta olema peaks või vähemalt nii nagu meile kirjeldati, et see välja näeb. Reaalselt istus Tõnis Jakobiga 3 päeva mängutoas - kahekesi. Vahepeal käidi ja kutsuti neid erinevatele uuringutele, kus natuke torgiti siit ja sealt ja kleebiti pea andureid täis jne. Ja siis istus isa jälle lapsega mängutoas. Ja vahepeal käis lausa keegi last nii 15 minutit "hindamas" .
Proov võeti ka geenitesti tegemiseks (just nii sega serveeriti). Selle tulemused saime me tead alles nüüd (sept 2018) järgmisel visiidil. Kõik muud uuringud olid korras, ei epilepsia, ei mitte midagi. D-vit tase veres madal.
Soovitus võtke d-vit, minge logopeedile ja taodelge puuet rehaplaani ja teenuste kättesaamiseks. Punkt.
Tulge poole aasta pärast tagasi.
No comments:
Post a Comment