Otseloomulikult, liiatigi, et meie perearst kasutas sellest neuroloogi st rääkides vaid ülivõrret. Mina siinkohal selle arsti nime avalikult ei maini/(määri), sel põhjusel, et ehk ongi tegemist väga väga hea arstiga, väga hea spetsialistiga kuid tahtmatus või tülpimus on muutnud tema suhtumise lapsevanematesse alla igasugu arvestust madalaks.
Nimelt saime enne neuroloogi kabinetti sisenemist pika ankeedi, mis tuli üksikasjalikult ära täita. See oli lausa nii põhjalik ja selle täitmine nõnda aega nõudev protsess, et Tõnis pidi samal aja leidma tegevust üsna tüdinenud kaheaastasele. Saime selle siiski täidetud suurema kisata ja siis kutsuti meid kabinetti. Vanem naisterahas (neuroloog) istus seljaga meie poole, süvenenult vaadates arvutiekraani ja küsis "mis viga?" (Mitte et ma just täitsin u 20 minutit mingit mõttetut ankeeti, mille põhjal võiks meie pere kohta juba pool raamatut valmis kirjutada) Aga olgu, rääkisin siis uuesti, mis on probleemid ja täiesti pahaaimamatult julgesin mainida ka, et käisime Tallinnas arstil ja mis sealne neuroloog temast arvas. See vabandage väljendi eest, mis pasarahe ja ving peale seda jätkus oli uskumatu. Küll ei saa nemad neid asju ju kuskilt süsteemist kätte, mis Tallinnas tehtud on ja mida me siis üldse sinna nende juurde Tartusse ronisime ja otsustagu me nüüd parem heaga ära, kas jääme Tartusse või lähme veel sinna Tallinna vahet jooksma. Ega haigekassa ei maksa meile kinni seda kahe vahel jooksmist (see muidugi teda üldse ei huvitanud, et seni olime kõik enda taskust kinni maksnud ja uskumatu aga tõsi, meid koheldi nagu inimesi, mitte nagu lollakalt "maainimest" ). Olgu mainitud, et meil oli Tõnisega mõlemal selleks hetkeks taskus magistri kraad (minul cum laude) ja olles üsna ehmunud sellisest reaktsioonist ei osanud me ei "aaad" ega "ööd" kosta.
Siis käratas ta Tõnisele, kes lapsega mängunurgas tegeles "võtke pusa ja püksid seljast ära! ". Kujutluspildi selginemiseks mainin, et ta polnud siiani veel meie poole oma nägu keeranud. Mees siis võttis lapsel selle pikkade varrukatega pluusi seljast ja püksid, kõik see paljaks koorimine Jakobile teab mis hästi ei meeldinud. Ja kui nüüd provva arst meie poole oma palge keeras sain Tõnis uuesti sõimata "MIKS TE TA PALJAKS VÕTSITE!"
Jumal halasta, tal polnudki ju midagi seljas.
Toksis haamriga ta põlve ja nipsutas silmeees sõrmi ja kui Tõnis Jakobi maha pani sülest siis proovis väike pätt muidugi kiirest arstist mööda hiilida ja tema tooli tagant järgmisesse ruumi minna. Arst haaras tal käsivarrest nagu koerast ja kiskus ta tagasi meie juurde. "Silmkontak puudub!" teatas ta ja kohmitses arvutis edasi.
Panime siis oma lapse jälle riidesse ja proua neuroloog võttis nüüd vaevaks rääkida meile kui katkine meie poeg on. Pervasiivseid häired, vormistame puude ära.. Autist.... Sepektihäire....
"Jaanuaris tulete haiglasse sisse siis teeme uuringud arvestage viie päevaga.. Nägemist!"
Korjame kokku oma lapse, paberid ja uhkuse ning kõnnime nuttu tagasi hoides autosse. Autosse sistudes enam ei jaksa.. "miks Jakob, miks ometi minu Jakob! Meie Jakob!"
*Olgu veel öeldud, et see lugu on algus pikale "Eesti meditsiin lonkab kahe jalga" ja "puudega lapse vanemad peavad ise parajad ametnikud olema" seeria algus. Tänaseks oleme me juba ise targemad ja teame, et lihtsaid lahendusi ja abi tänane süsteem probleemsete (puuetega) laste vanematele ei taga. Sellest kõigest aga järgemööda üritan ka kirjutada (meie kogemuse põhjal)
No comments:
Post a Comment