Kust saada vastuseid

Läbisegi esimese ehmatuse ja segaduse ja ahastusega oli meile selga, et me peame oma närvide rahustuseks (või siis mõistuse säilitamiseks) minema Jakobiga spetsialisti juurde. Tartusse pakuti (juulis 2017) esimest aega detsembrisse. Panime selle aja ka "kinni" kuid ometi tundus see valgusaastate kaugusel ja vastuseid meie lõpututele küsimustele tahtsime saada kohe!

Saime läbi tutvuste aja Tallinnasse Adeli rehabilitatsioonikeskusesse Dr. Krimpuse (?) juurde juba nädala pärast. See nädal möödus kui udu sees. Ometi kord jõudis see päev kätte ja saime (korrakski) südamerahuga tagasi.

Adeli neuroloog rahustas meid maha, et Jakob on alles napilt 2-aastane ehk et tema kõne arenguks on veel aega (liiatigi kui meie hilja rääkima hakkasime Tõnisega). "Kõik inimesed ei tunnegi end teistele silma vaadates mugavalt ja seega väldivad pilkkontakti", "need hüsteeriahood võivad olla tingitud sellest, et ta on väikene inimene, kes on oma kehas lõksus ega oska end väljendada muudmoodi" kui karjudes, pikali visates, asju maha tõmmates ja jalgu trampides, see juures muidugi kõrvulukustavalt karjudes.

Samuti pakkus ta, et Jakob kui üle keskmise (väga) suur poiss on kulutanud kogu energia füüsilisele arengule (mis on olnud eakohane) ja kõne on jäänud tagaplaanile, seega ka eelmises lõigus toodud käitumismuster aitab tal enda emotsioone jagada meiega.

Saime teada, et autismi ei diagnoosita väga kergekäeliselt ja nii vara üldiselt ka mitte, kui ei ole muidugi ilmne, et tegu on autismiga. Seda kinnitas töö neuroloog meile muidugi ka, et raske autist Jakob kohe kindlasti mitte ei ole. Ja kas üldse autist, seegi oli sel hetkel väga segane. Lisaks saime teada, et autismi diagnoosi ei otsusta neuroloog üksinda, vaid see on erinevatest spetsialistidest koosneva komisjoni ühine otsus.

Edasi suunas neuroloog meid esialgu logopeedi juurde, seejärel psühholoogi ja lõpuks jälle enda juurde tagasi.

Logopeedile saime aja juba mõne nädala pärast. Psühholoogile saamiseks pidime kindral kuupäeva kindlal kellajal hakkama Adeli keskuse registratuuri telefoni pommitama, et järgneva kuu (vist oli oktoobriks?) jaoks aega saada, kuna ajad pidid nad "läbi müüma" minutite jooksul. Õnneks meil vedas ja saime aja mida soovisime.

Logopeedil käies läks Jakobil väga hästi. Tema seletas meile ära autistlike laste eripärast, mis puudutas just mängu ja kommunikatsiooni. Näiteks ei pidavat Autistlik laps nägema mänguasja mis kukub maha. See lihtsalt ei huvita teda enam. Samuti ei pidanud Autistlik laps ehitama torni (sellise visadusega nagu seda TEGI Jakob tol korral seal logopeedi juures).

Logopeed palus meil ka end Jakobiga omavahele jätta ja selle 20 minuti jooksul, mis nad koos tegutsesid jäi logopeed temaga rahule ja rahustas meid maha, et mäng ja selle jagamine võõraga on eakohane ja tema probleemi ei näe. Küllaga soovitas ka edaspidi logopeedi ja eripedagoogi teenuseid hankida, ning andis meile näpuneõkteid kuidas julgustada Jakobit silpe ütlema.

See pilt on tehtud küll selle aasta jaanipäeval, kuid ilmestab hästi meie tolleaegset tuju, vihmane aga ometi nii rõõmus.