Veel üks laps?

Jakobi probleemidest saime me teadlikuks juuli alguses(2017). Läks ehk mööda nädal või kaks kui tuli meie ellu järgmine suur muutuja... Või uudis tema peatsest tulekust. Kaks triipu rasedustestil. Jah, me ju tahtsime veel lapsi, kuid viimased uudised Jakobi tervisest lükkasid selle soovi kaugesse olematusse... Aga elu ikka ei lase kõike alati ise otsustada ja teeb teatud valikud meie eest. Meie kolmas laps oli juba valmis meie juurde tulema. Mis muidugi ei vähendanud meie hirmu... Kas temaga on kõik korras? Meie ei suuda emotsionaalselt ühe erilise lapsegagi leppida, mis siis rääkida mitmest. Kuidas mõjub säärane depressiooni ja ärevuse äärel elamine lapsele või mu enda tervisele. Kuidas me saame hakkama beebiga kui Jakobi olukord jääb samaks.. Või läheb see veel hullemaks?

Küsimusi oli ilmselgelt rohkem kui vastuseid... Sellises kabuhirmu segaduste laines otsustasime me ka mitte kedagi esialgu sellesse teadmisesse kaasata. Tegelikult etteruttavalt öeldes peale perede, lähedaste sõprade ja töökaaslaste ei teadnud meie kolmanda tulekust just paljud. Ja kui päris aus olla siis kulges kogu see rasedus rohkem nagu Jakobi tegemiste taktis.

Mäletan väga selgelt, et kui kätte jõudis LA UH tegemise aeg lootsin nii hirmsasti, et see oleks ometi tüdruk.. Sest no.. Martha on terve ja tubli..autismi esineb olulisel rohkem poisslastel (nagu ka mulle tundub paljusid teisi häireid), seega olin ma omale kinnisideeks võtnud, et kui see on tüdruk on temaga kõik korras. Kuna Rakvere Haigla UH mulle 100% kindlat sugu ei öelnud. Käisime ka Tõnisega Elites, kus kinnitati, et tegemist on neiuga. Kivi kukkus südamelt. Elu tundus korraks jälle hästi minevat.

Rasedus kulges kõigist kolmest vist kõige raskemini. Kohutav sümfüüsivalu, puusa- ja seljavalud, rääkimata emotsionaalsest ebastabiilsusest ja stressist.

Väike neiu Keetest pidi saama märtsijänest. Kuna tema suur õde ja vend on mõlemad kantud üle aja siis ei osanud me oodatagi, et miskit võiks varem juhtuma hakata. Üllatusbeebile kohaselt üllatas ta meid veel nii mõnegi teoga.

28.02 käisime ämmaemand visiidil, kus kõik oli viis pluss korras ja nädala pärast (ehk siis tähtajal) pidime uuesti kohtuma. Koju sõites tekkis juba kummaline tunne, et selg nagu valutaks ja kisuks isegi natuke hingama. Aga ega maanaine ei vingu iga häda peale, liiatigi kui kogu raseduse on koguaeg igaltpoolt järjepidevalt valutanud.

Koju jõudes tegin lastele söögi valmis, nende lemmiku - Pasta Bolonese. Ja läksin nii igaks teiseks juhuks vanni... Seal oli hea aga valu ikka eriti järgi ei andnud. Tõnis käis ikka ukse vahel uurimas, kas toon vanaema siia ja lähme haiglasse, aga kange eesti naine ei vannu ometi alla ja ei luba tal veel kuskile minna. Kui vannist välja tulin lõi pirn alles peas põlema. Täna sünnib Keete siia silma. Tõnis sai peapesu, mis ta juba ei lähe vanaemale järgi, ma ei jaksa enam oodata... 15 minuti pärast oli vanaema meil ja mina ei olnud enam valmis 30 minutit Rakveresse sõitmist kannatama.. Seega käskisin tal kiirabisse helistada. Ja hakkasime kiirabile vastu sõitma. V-Maarjas pidime nendega esialgu kokku saama kuid tuli välja, et see brigaad on väljakutel ja Rakverest tuleb meile auto vastu. Umbes poolel teel saime kiirabiga kokku, mind visati kiiresti raamile ja võidusõit ajaga hakkas haigla poole pihta. Sellest, et kiirabi töötajad mind pm läbi sõimasid, sest no kui loll saab üks kolmandat last saav naine olla, et nii kaua kodus on??, ma üldse süvitsi minema ei hakka. Peale selle lektuuri muidugi korrutas nad mulle, et ma mitte mingi hinna eest ei sünnitaks nende autos!! Sellel hetkel olin mina muidugi veel üsna veendunud, et me jõuame haiglasse ja ma jõuan seal veel kena mitu tundi "surra" kuniks see laps tulla kavatseb.

Jõdsime haiglasse 19.18.  19.20 olin sünnitustoas.. Uskumatu kui lolle küsimusi võivad ämmaemandad küsida kui sünnitav naine haiglasse viiakse kiirabiga. "Millal valud hakkasid?" *ei suuda rääkida valus on*, "kui pikad vahed on?" *näitan kramplikult käes hoidvat telefoni, kuhu suudan vaid iga minuti tagant pöidlaga vajutada start ja stop*... Ja aaaa niii edasi...

Helikiirusel võtavad nad mul KÕIK riided seljast, lauale... Arst katsub avatust.. " täitsavatus, pea siinsamas, kott terve! Teeme koti katki ja sünnitame ära selle lapse pakub arst..." !. Olen veidi šokis aga valmis tegema kõik, et see juba läks saaks.. Lootekott katki, 2 pressi ja tehtud.. "tüdruk!" (19.24)

"nii väike.... mul poegi nii väikest last veel olnud... Kas õmmelda on ka vaja??" Ahja nabanööri lõikasin läbi täitsa ise.

Läheb veel mitu head hetke mööda vaprusevärinate, korsitustööde ja tite kallistamisega kui mulle järsku meenub.. "aga kus mu mees on?"  Tuli välja, et haiglas, oli gripihooaja tõttu karantiin ja kedagi sisse ei lastud. Isegi "mu naine sünnitab teisel korrusel" ei olnud valvetädile piisav põhjus kedagi sisse lasta.

Ämmaemand läks siis ise registratuuri ja pakkus seal olevatele meestele ühte äsjasünnitanud naise külastamist. Üks oli pakkumisest huvitatud. 

Ehket, Keete Jairus, jõudsid kuivale maale 28.02.18 kell 19.24, ka alused 3710 g ja olles 52 cm pikk. Tere!