Kui laps ei ole päris "tavaline"

Viimati kui ma siia miskit veel kirjutasin oli Jakob mõni kuu üle aasta vana. Täna nii umbes täpselt 2 aastat hiljem on Jakob 3-aastane väike mees.

Alustame siis nii enam vähem sealt kus pooleli jäi. Jakob hakkas aasta ja veidi peale (nonäed, üldse ei mäleta täpsemalt) iseseisvalt kõndima.
Kuna mina käisin selleks ajaks juba mõnda aega täiskohaga tööl ja Jakob veel lasteaias ei käinud ja ega meil polnud plaani teda veel lasteaeda panna siis veetis Jakob meie tööpäevad lähedal elava vanavanaema juures. Ta oli täitsa "tavaline" poiss, kes sisustas omi päevi pallimängude, traktorite ja vanavanaema koeraga mängides. Sõi mehe moodi ja magas eeskujulikult nii lõuna kui ööund. Ta rääkis eakohasest ehk veidi vähem, aga kuna me Tõnisega mõlemad olime hilise kõnega ei muretsenud me selle pärast just ülearu palju.
Kevadel otsustasime siiski tema lasteaeda panekut kaaluda ja aprillis oli tal esimene lasteaia päev. Lasteaiaga harjus Jakob üsna hästi. Esimene nädal oli ehk veidi segadus, edasi läks juba libedamalt kui lasteaia päevakord ja kasvatajad talle tuttavaks said. Alles mõni aeg hiljem märkasime, et need sõnad mis tal varem (enne lasteaeda minekut olid) on kadunud. Jällegi ei osanud me "märke lugeda" ja võtsime asja rahulikult.

Juulis läksime Jakobiga perearstile kahe aastaseks saamise visiidile. Jakob ei pidanud end seal just teab mis hästi üleval, ta ei lasknud end ei mõõta ega kaaluda ja kuna tal sõnu ei olnud näitas oma pahameelt välja küllalt kõrgete nootidega.
See oli päev kui arst Jakobi pärast muretsema hakkas ja me kuulsime esimest korda sõna autistlikud jooned, pervasiivne häire.....

Sõitsin arstilt koju, Jakob tagatistme. Nutsin. Vaatasin peeglisse ja jälle nutsin. Läksin koju, panin Jakobi lõunaunne ja hakkasin googeldama "autism" , "pervasiivseid arenguhäired", "spektrihäire"  "Autistlik laps"... Ja nutsin. Iga. Jumala. Punkti. Järgi. Mida. Lugesin. Nutsin. See oli täpselt meie Jakob, kellest ma lugesin. Iga jumala punkt läks täppi nagu naelapea pihta, see oli meie Jakob. MEIE Jakob! Miks meie? Miks meie Jakob?

Äkki oli mul kõik selge. Miks Jakob käitus nii nagu ta käitus, miks ta läks endast välja ja järsku ei kuulnud ega näinud ta midagi vaid viskas end lihtsalt pikali ja karjus. Meie olime sellega harjunud, meie jaoks oli ta koguaeg selline olnud. Paljud  sealhulgas meie oma pere, oli meile juba vihjanud, et Jakob on kasvatamatu ja "pole piisavalt vitsa" saanud jne. Ja meie lihtsalt häbenesime. "jah, ju vist..."

Me märkasime, et Jakob ei mängi teiste lastega ... Jakobit ei huvita teised lapsed, ta ei oska alustada mängu, ta ei oska lugeda kehakeelt ja emotsioone. Sealsamas on ta nii empaatiline, et kui Käsna-Kalle kukub voodist alla kiljub ta nagu keegi tema vasakut suurt varvast justpraegu maha lõikaks. Sealsamas võib ta mulle labakäega vastu vahtimist lüüa ja rahumeeli selle üle uhkust tunda, ning mitte grammigi minu kurvast näost või "ai-aitamisest" välja teha.

Järsku me saime aru, et meie poeg ei vaata meile silma. Veel pool aastat (ja pealegi) püüdsin ma temaga silmakontakti luues loota, et pole ju hullu. Ja kui ta seda siiski ei teinud... Nutsin. Igal hommikul kui ta mu voodis käis kallistamas.. Nutsin, sest ta ei vaadanud mulle silma. Igal õhtul nutsin, kui ta käis enne magama minekut mind kallistamas, kuid ei vaadanud mulle silma.

Järsku saime me aru, et meie poeg ei reageeri oma nimele. Kui me teda kutsusime, hetkedel, mil ta oli "omas mullis" ja ei reageerinud... Ma.. Jah, nutsin. Kõik oli halvasti. Mu laps oli katki ja ma sain sellest aru, kuid ei suutnud seda aktsepteerida. Ma kujutasin endale ette,  et Jakob ei hakka mitte kunagi elama täisväärtuslikku elu. Ta ei saa kunagi iseseisvaks, ta ei võta kunagi naist, ega saa lapsi. Ja jälle nutsin. Miks ometi minu poeg? Mida me valesti tegime. Kas ehk seetõttu on ta selline, et käisin rasket füüsilist öötööd tegemas raseduse algul? Kas ehk hakkasin lisatoit talle liiga vara andma?Ehk on põhjuseks vaktsineerimine? Ehk pesin ta riideid vale pesuloputusvahendiga???

Süüdistused ja küsimused ja enesehaletsus, oma poja haletsus, häbi.. Läbikukkumine.. Kõik läbisegi... Nutsin igal ööl. Vahel üksi, vahel koos Tõnisega. Eitasime ja siis jälle konstanteerisime fakte ja nutsime... Praegu ka nutan kui seda kirjutan, kuigi täna ei ole enam nii hull. Täna võib öelda, et me oleme leppinud.. Aga sinnani me jõuame.

Üks näide sellest, mida teeb Jakob kui tal palutakse nt ots ringi keerata ja koju tagasi kõndida. Siis viskab ta end lihtsalt pikali ja karjub minu peale nagu ma oleksin kõige kohutavam inimene siin maamunal.