Hakkame jälle pihta

See oli juba mitu head aastat tagasi kui ma viimati siia kirjutama jõudsin. Jah, osaliselt ma isegi ei tahtnud midagi kirjutada, sest midagi head ei olnud öelda. Täna on aga palju vett merre voolanud ja oleme enda (pere) probleemidega rahu tegema hakanud. KUIGI. Tänane (piltlikult öeldes) on alles kõige algus. Tõenäoliselt terve meie elu käiva too algus.

Nüüd alles peale seda, kui oleme ühe kindla probleemiga aasta aega sõjakirvest vedanud ja nutnud ja ahastanud "miks?"  "miks meie?"  olen täna niipalju valmis, et tulla kapist välja. Ja võib-olla peabki sellest kõigest rääkima avalikult, ilma valehäbi ja hirmuta. Ja tegelikult, miks ma seda blogi üldse kirjutama hakkaksin? Iseendale mälestuseks, sest mälu seda tark ara usaldada ma ei julge. Seega täidame ka mälestuste lahtrit ja jätame tuleviku tarbeks jälje maha.

Ühesõnaga, peagi kirjutan ma pikalt sellest, millega ma viimases (blogivaikus)aastaid tegelenud oleme.

Alustuseks üks kohutava kvaliteediga telefoniga tehtud pilt, mis ühtlasi on üks väheseid kus 4/5 meie perest pildile on jäädvustada suutnud.