39. nädal ehk olen endiselt ühes tükis

Pikk vaikus ei tähenda mitte seda, et oleksin vahepeal suutnud oma keha jälle ainult endale saada. Pigem seda, et kolimine ja koristamine ja kolimine ja Martha on kogu vaba aja endale võtnud ja kui mul on olnud ka hetk niisama olekuks siis ei ole ei tuju ega tahtmist midagi kirjutada.

Igatahes täna sai siis täis 39 rasedusnädal ehk siis 7 päeva tähtajani. Ma väga ausaltöeldes ei uskunud, et nii kaugele välja "veeren" aga näed siis siiski ja hetkel on küll selline tunne, et vean veel vabalt tähtajanigi välja ja veel peale sedagi suudan oodata ja oodata, millal ükskord see noormees oma pesast loobuda kavatseb.

Täna käisin siis Rakveres arsti juures kuna ämmaemanda juurde aega panna ei saanud, lihtsalt ei olnud ühtegi vaba aega enne juulit. Peale arsti aja ära registreerimist ehmatasin ära, et see on ju see meesarst, kes Rakvere haiglas töötab, guugeldasin natuke ja tõesti tema see oligi. Tagasiside tema kohta oli aga kõike muud kui väga hea ja mis siis ikka jonnida, meesarst siis meesarst.

Ütleme nii, et minu kartused olid täitsa mõtetud. Arst oli väga tore ja ÜLIRAHULIK, ma juba vahepeal suutsin ta küsimustele vastata enne kui ta oma küsimuse lõpetada suutis ja siis korrutas mulle veel, "niii, rahulikult...". Ega ta eriti muud teinudki kui jutustas minuga natuke, saatis mu vereproovi ja uriiniproovi andma ning kutsus esmaspäeva hommikuks enne tema vastuvõtu aega tagasi, et saaks mulle ultraheli teha, kuna kella 10 jooksen juba Tartusse ämmaemanda vastuvõtule ka. Ehk siis saame aimu, mis see poiss kaaluda võib ja kuidas tal seal olemine on.

Minul on olemine küll juba viisakalt öeldes ebameeldiv. Vaagnavalu ei anna mitte kuidagi moodi mulle rahu ja mu kõnnak ei meenuta nam isegi mitte parti vaid ilmselt juba hane või siis vähemalt kalkunit. Öösel voodis keeramine või püsti tõusmine on suurem koormus kui maratoni joosta ja kõik see toimub ainult nuttu tagasi hoides sest see valu mis enda liigutamisega kaasneb on... hirmus.

Olen üritanud küll veidi rahulikumalt võtta ja võimalikult palju puhata, kuid Marthaga see väga hästi ei toimi, pluss on meil lisaks veel üks pesamuna. Nimelt võtmsime meie ühele allesjäänud kassile (ma absoluutselt ei mäleta, kas ma kirjutasin sellest, et valge kass- Sofia enda elupäevad sutisiidiga lõpetas - või mitte) igatahes must kass oli meil päris pikalt üksi ja ta oli väga õnnetu ning meie, eriti minu küljes kinni ja kuna emal oli just jäänud ainult 1 kasipoeg veel üle siis otsustasime ta enda tibile seltsiks võtta. Esimesed kolm päeva ei arvanud nad üksteisest just palju. Või siiski urisesid/tatistasid/karjusid üksteise peale nii mis jaksasid. Nüüd nad juba suhtlevad veidikene üksteisega, kuid siiski on neil vist veel väike keelebarjäär. Eks lõuna ja põhja eest kassisläng ongi veidi erinev?

Tegin ka kiiruga mõned pildid poisi pesast mis teda ootab. Olen endale juba paar päeva lubanud, et panen valmis ka haiglakoti, kuid seni on see siiski veel "ootel" ehk.... ehk täna ma seda siiski teen.

Seniks aga ootame edasi ja ma usun, et tuleb ka 40. nädalal postitus ja ehk ka 41. nädala oma. Kui ma blogisse ei jõua nii kiiresti ilmselt uudist levitada siis Instagrammist leiab vast uudiseid kiiremini.