21. nädal

Nagu näha siis on paar nädalat jäänud kirjutamata. Tegelikult ma 19. nädala postituse täitsa tegin - seda telefonis bloggeri äpi kaudu, kuid millegipärast, ei postitanud mu telefon seda ka korduva lisamise käigus ära, ei teagi, mis tal probleemiks oli. Ja 20. nädala postitust ma lihtsalt kuidagi ei jõudnud teha, sest ootasin LA ultraheli, mis oli kohe järgmine päev ehk siis 20+1 ja peale seda kuidagi ei leidnud enam mahti seda kirjutama hakata. Eks ma nüüd siis kirjutan ülevaatlikult kõigist kolmest nädalast.

Kõige suurem uudis ilmselt ongi eelmise nädala LA ultrahelist. Läksime hommikul kolmekesi - koos Tõnise ja Marthaga - TÜK Naistekliiniku osakonda, ultraheli kabinetti saime üllatavalt kiiresti sisse. Põhimõtteliselt ootasime ukse taga ehk 2 minutit. Sisse saades said Tõnis ja Martha istuda erkaani ette toolidele ja mina loomulikult kušetile. Ultraheli arsti juures istud ka praktikant, kellele  arst  väga täpselt ladinakeele tundi korraldas. Luges aga ette erinevaid aju osasid, mis peavad olema sellised ja sellised ja kõik oli täpselt nii nagu ta rääkis. Algul oli laps veidi halvas asendis, seega nad alustasid UH läbilõike tegemisega, ehk siis aju, süda, sisikond jne. Me muidugi ürtasime Tünisega vaadata, aks jalgevahelt midagi leida on - ilmselt arst sai aru ja ütles vahepeal, et nöeme juba kindlalt ära, kes see on pärast vaatame veel kindlasti üle ja räägime sellest. Selle ajani kuni Martha kuulis kas see on üde või vend suutis ta isegi suht rahulikult istuda. Peale soos teadasaamist sai aga tema kannatus otsa ja selle asemel, et lasta Tõnisel ka pilti vaadata ja kuulata ronis ja päris ta päris palju jama samal ajal.

Ilusat prfiilipilti ei saanudki, kuna tegelane ei tahtud end kuidagi õigesse asendisse keerata. Ta oli nimelt peaseisus juba , tema selgroog minuvasaku külje poole. Kui arst hakkas sääreluud ja varbaid vaatama sirutas pisike kend pulksirgeks välja, nagu eksta näidates kui suur ta juba on. Siis vaadati veel südant ja näppe, mille peale Kodanik pöodöa püsti ajas, mille peale praktikant naeru kihistada sai.

Just nii, meie kõhubeebi on poiss, nagu Tõnis seda algusest peale mulle väitnud on. Poisile on meil juba päris ammu  mõned nimevarjandid Tõnise suguvõsast olmeas, millest jäid rasedusest teada saades kaks nime rohkem sõelale. Kuna üks neist on aga osutunud väga populaarseks, siis see ei tule enam kõne alla. Seega minu peas on meie poisil juba nimi olemas, kuid sedasi me teda veel ei kutsu. Jätame omale veel võimaluse ümber mõelda.

Ei pea vist ütlema, et Martha kuigi õnnelik ei olnud venna üle. Peale UH lasteaeda sõites torises ta mulle , et tema tahtis ikkagist ÕDE!!
Peale väikest rahustamist/seletamist suutis ta selle mõttega siiski esialgu lasteaeda naasta.

Paar päeva tagasi kui palusime Marthal mõne nime vennale pakkuda ja ta suutis välja mõelda vaid Ülari (minu vend) ja Tõnis ja me need "maha tegime" siis läks ta oma tuppa lõi ukse pauguga kinni ja karjus tükk aega, kui rumalad me oleme!

Ehk siis titajutud on mõneks ajaks Martha jaoks tagaplaanile jäänud, sest väike õde oli palju huvitavam varjant kui väikevend.

Väikevennast rääkides, siis tema tegemisi tunnen ma iga päev aina ja aina enam. Lausa nii palju, et pidev boksiring mu kõhus hakkab juba magamist segada. Just nii talle tundubki - enne magama minekut on kõige parem maha pidada üks korralik aeroobikatund - müks siia pauk sinna ja nii päris pikalt. Poiss on nii aktiivne, et isegi Tõnis sai ükspäev pead kõhule toetades obaduse vastu vahtimist.

Kui varem oli käe kõhule panek rahustava toimega - liigutused jäid kohe soiku. Siis nüüdseks on ka käe kõhul hoidmine kui energia juurde admine, siis hakatakse lausa nagu märki lööma.

Kõhuga on lood sellised, et see vist hakkab nüüd lõpuks juba kasvama. Nii vähemalt Tõnis nädala alguses arvas, et nüüd küll juba kasvab. End peeglist vaadates ma seda küll ei näe, küllaga istudes või pikali olles näen küll, et kõht on juba kosunud. Millest tulenevalt on mul ka kohutav vaagna/häbemeluu valu - mis segab sõna otseses mõttes nii istumist kui astumist. Eriti keeruline on voodis külge keerata koos oma padjaga jalgevahel sest ilma selleta on magamine võimatu - eriti huvitav ongi see, et kõhtu kui sellist ju veel ei olegi aga vaevuseid ma juba võin üles lugeda mitmeid.

19+0                                                                              20+0                                                                                                          21+0