Ratsamatkal Härra abikaasaga

 Ühel nädalavahetusel, kui me Tõnise ja Jakobiga Läänemaal Tõnise vanematel külas käisime väisasime ka kohalikku turismi(magnetit) Ranna Rantšot.

Olin juba nädala varem bronninud meile aja ratsamatkaks.  Kohale jõudes aga selgus, et meid oldi unustatud ja neiu, kes ratsamatkadega tegeleb pole täna üldse kohalgi.

Me(siiski põhiliselt mina) ei tahtnud aga seetõttu minemata jätta. Ja perenaine Ande (Arula) läks asja uurima. 

 Ütleme nii, et Tõnise hobuse"huvist" olen ma varemgi kirjutanud. Nii ka seekord oli ta üsna pahane mu peale, et ma läbi jonni ta sinna siiski kaasa olin tirinud ja tema õrn lootus pääseda säilis, kui kuulsime, et meid ei oldundki oodatud sinna.

Siiski aga sellest ta ei pääsenud, pidime vaid veidi ootama, millal saabub neiu, kes tegeleks meiega. Selle aja siis veetsime ringi jalutades ja pilditades.

Ranna Rantšosse kohale jõudes tuli meile vastu toosama notsu (viimasel pildil), kel oli huvitav arusaam mängimisest, nimelt ta tuli ja näksas meid. Mina sellest mängust loobusin, Tõnis lihtsalt ignoreeris siga ja siis loobus temagi Tõnisega mängimast.

Matka ettevalmistuseks toodi meile hobused, kes siis pidid sobima nii meie oskuste kui kaaluga. Tõnis sai omale Tori ruuna Velleri? ning mina ESH Tukati.

Matka käigus aga vahetasime meie Tõnisega hobused ära, sest seltskonnast kõige noorem, Toripoiss Veller, otsustas minna sinna kuhu tema tahab saades hagu alla teadmisest, et Tõnis temast jagu ei saa. Hobused vahetatud läks matk edasi.

Tegime väikese pooleteise tunnise ringi - ainult sammus - neiu kes meid "juhtis" pakkus küll kodu poole minnes ka, et äkki proovime ka natukene traavi, kuid jätsime siiski selle võimaluse kasutamata sest nr 1 traav kodupoole = pidurid puuduvad ja nr 2 ma ei tahtnud Tõnist  esimesel korral liigselt (traaviga kodupoole) šokeerida. 

 Me olime varem Ranna Rantšos käinud ühe korra kui lehmade veoks temalt treilerit laenasime, siis käisin ka laudas jalutamas ja loomi vaatamas pinnapealselt juba siis oli näha, et ruumi puudus on hirmus. Seda kuidas nad talvel hakkama saavad ei kujuta ma üldse ette.

Üldiselt minule selline "hulgiloomapidamine" meeldib, eriti kui on väikesed lapsed, kellele selline keskkond sobib kasvamiseks (minu arust) kõige paremini.

 Ratsamatka kvaliteediga mina aga 100% rahule ei jäänud. Aga kindlasti inimesed, kel pole absoluutselt kogemust ei hobuste ega ratsutamisega, nemad ilmselt ei oska sellest ka nii palju oodata ja ei tunne end selle lõppedes nii nördinult kui mina.

Kel tekkis huvi siis Ranna Rantšo kontake leiab kõige lihtsamalt googeldades kuid ka facebookist !