Kuidas sündis meie Jakob?

Nagu juba varem olin suutnud vinguda, siis tähtajal meie poja sündida ei kavatsenud, ega ka järgmisel ega ülejärgmisel päeval ja nii veel päevi ja päevi. Ootamine on ju ootajale alati liiga pikk aeg.

Ausaltöeldes ma hetkel isegi ei mäleta enam väikeseid fakte nagu millal täpsemalt need seljavalud hakkasid, mida ma ka telefoni äpiga mõõta viitsisin. Või noh see tähendab, et tegelikult hakkasid need varem kuid siis ei viitsinud ma neid isegi jälgida oluliselt. Küll aga kolmapäeva hommikul oli juba suhteliselt kahtlane olla, peale selle, et selg jälle valutas oli mul energiat rohkem kui ühelt lõpurasedalt oodata võiks, seega võtsin kätte ja koristasin ära kogu korteri, pesin käpuli põrandaid , tõmbasin tolmu ja pesin uksed puhtaks , samuti ka köögi aknad.

Kui Tõnis koju jõudis läksime veel linna, kuna mul oli kindel soov ära osta mähkmed ja muud lisavarustust poisile. Saime Põhjakas oma ostd tehtud ning võtsime veel 4 kg maasikaid ka  - "poisi välja meelitamiseks". Maasikakastiga auto poole kõndides ütlesin lõpuks ka Tõnisele, et kui see seljavalu üle ei lähe siis ilmselt on meil täna haiglasse minek, kasvõi vaid kontrolli.

Käisime veel linnas mõnes poes ja umbes kella poole kuue aeg jõudsime koju tagasi. Hakkasin Grey Antoomiat vaatama ja maasikaid sööma. Võtsin ka huvi pärast Pregnency+ äppi kõrvale, kus oli ka emakakokkutõmmete loendur? See näitas valude vahedeks 7-8 minutit mõni oli ka 5-6 minutilise vahega. Otsustasin veel oodata, sest arvasin, et vahed peaksid ikka olema 4-5 minutit enne kui kuskile minna. Maasikate isu hakkas kaduma, Sel hetekl kui oli vlu oli ikka juba korralikult valus, enam ei saanud seda millegi muuga segi ajada. Diivanil pikutades käis umbes kella 8-poole 9 aeg kõhust naljakas klõps läbi, otsustasin, et käin veel pesemas, enne kui haiglakotti hakkan üle vaatama. Ilmselt tulid dušši all olles ka veed, sest rohkem ma neid ei märganud.

Pesemast tulles vaatasin veelkord üle koti ning hakkasime täpselt kell 21.50 haiglasse sõitma. Valud olid juba vägagi tuntavad. Kell 22.00 olime Rakvere haigla EMO ukse taga, kus sain võtta rasedale mõeldud järjekorranumbri ning veidikene oodata, kuni meid sisse kutsuti, ning jälle ootama jäeti. Kuna mingisugune arvutisüsteem oli jälle (nagu nad ütesid) maas siis ei saanud nad mulle printida, seda lehte, millega  edasi sünnitusosakonda jõuda. Nii ma siis istusin seal ja ootasin hirmuga, millal tuleb uus valu, et see seal istudes üle elada ilma suurema paanikata. Lõpuks saime siis selle lehe kätte ja meid juhatati sünnitusosakonda, kus saime kohe sünnitustuppa, kell võis olla ehk pool 11 selleks hetkeks. Ämmaemand (Laura) tõi mulle uhke haiglarüü ja "aheldas" ming KTG külge, kus palus mul pool tundi hakkama saada, et siis avatust kontrollida.

KTG midagi erilist ei näidanud, poisi südametöö kadus sellega pidevalt, sest ta keeras end selle anduri alt pidevalt ära ja siis Tõnis otsis sellega jälle mingisugusegi tuksumise üles. Valusid näitas ta samuti kuidagi kahtlaselt, kõige rohkem oli emakatöö näit 70, mille juures ei olnudki valu nagu väga hull, samas 30 juures oli mõni teine valu ikka ülim. Veidi peale kella 11 tuli ämmaemand tagasi, ning nähes, et KTG pole poisi südamelööke korralikut registreerunud palus ta mul veel veerand tundi hakkama saada ja veel mind selle aparaadi küljes hoida.

Tahtsin juba nii väga vetsu minna ning siis dušši alla saada. Selleks hetkeks oli vettesünnituse soov kadunud mägede taha. Veidi enne poolt sain lõpuks neist anduritest lahti ja vetsu minna. Sealt tagasi tulles oli Tõnis välja saadetud ning valves olev meesarst (sama, kes ka Martha sünnituse juures oli) oli valmis avatust katsuma. Kui ma veel KTG all olin siis tegime Tõnisega panuseid palju avatust võiks olla. Tema arvas, et 3-4 cm ikka, ma olin kindel, et ilmselt veel vähem.

"Nonii siin hakkame varsti sünnitama - 7 cm!" ütles härra doktor. Ma olin pehmelt öeldes šokis, kuid samas ei saa väita, et mul ei oleks hea meel olnud, et asjad juba nii kaugele on arenenud. Üritasin jällegi dušši alla minna, ämmaemand hoiatas, et kui presse tunnen või juba pead jalgevahel siis kasvõi istuksin maha ja laseksin Tõnisel ta kohe kutsuda. Peale mitut proovi, pesema minna ma siiski sinna ei jõudnud, tulin hoopis voodi jalutsisse madratsi peale kükitamas, kus olles ämmaemand mulle ka nerugaasi pakkus, millest ma jõudsin tõmmata 2 sõõmu ning siis sellest loobuda - peale selle, et see oli imeliku lõhnaga ajas see juba paarist sõõmust südame pahaks.

Puusaringitasin siis hoopis seal madratsid veepudel käes ja Tõnise selja mudimise najal, kuni ühes hetkel hakkas kohutavalt külm ronisin voodisse, et saaksin valude vahel (kui külmavärinad käisid) teki all puhata. Ämmaemand oli läinud puhkeruumi ja palus meil end kohe kutsuda kui midagi soovime. Arvan, et kell võis olla veidikene enne südaööd kui tundid imelikku tunnet kõhus (mis ei olnud veel press). Lasin Tõnisel ämmaemanda juurde jooksta ja hetke pärast koos temaga tagasi olla.

Ämmaemand soovis veelkord mulle KTG külge panna, et näha, kuidas poiss asjasse suhtub. Põhimõtteliselt hetke pärast kui KTG andurid ümber kõhu said tundsin esimest pressi, mida ma kuidagi üle hingata ei suutnud. Ämmaemand palus Tõnisel kutsuda ka teine valves olev ämmaemand.

Ma ausaltöeldes, ei mäleta sellest palju - vaid seda, et algul üritasime küljel olles pressida, kuid tänu minu vaagnavaludele suri mul jalg kohe ära ja see ei olnud just kauakestev lahendus. Seega siiski keerasin end seljale, et end kui mitte mugavalt siis vähemalt kindlalt tunda. Mäletan veel ka, et ühel hetkel ütles ämmaemand, et peab siiski lahklihalõike tegema, mille peale ma ütlesin, et see on ju valus!! Reaalselt ma seda ei mäleta, et selle tegemist tundnud oleksin. Mõni press veel ja poiss oligi sündinud - kell oli 00.15 selleks hetkeks.

Väidetavalt oli ämmaemand ka kohe öelnud, et nabanöör oli kaks korda ümber kaela, kuid mina seda ei mäleta.

Sain kohe sinise ja verise tombu oma rinnale, kus ta minu mäletamist mööda väga palju häält ei teinud. Issi sai nabanääri läbi lõigatud ning mina vahepeal platsenta sünnitanud.

Esimese KTG ajal küsis ämmaemand kas teame ka lapse oletatavalt sünnikaalu. Ütlesime siis, et nädal ja paar päeva tagasi oli UH näidanud väikest last - kaaluga 2900 g. Poissi kaalule viies muigas aga ämmaemand, et see küll väike laps ei ole. Seda ta ei onudki kaal näitas hirmutavad 4340 g. Niipalju siis väikesest lapsest.

Järgnes kõige ebameeldivam osa kogu protsessi juures - minu kokkulappimine, millest mul juba eelmisest korrast olid halvad mäletused, seega ei suutnud ma ka seekord end lõdvaks lasta nii, et õmblemine nägi välja sedasi, et arst istud mu jalgevahel ja üritas mind kokku lappida, kui ämmaemand ta kõrval seisis ja mu põlvi üksteisest niipaljugi lahus hoida, et ma arstile põlvega vastu pead ei annaks. Lõpuks sai seegi "huviring" läbi ning saime poisi ja Tõnisega 2 tundi sünnitustoas hinge tõmmata enne kui meid perepalatisse juhatati.

Piltide peal näeb Jakob millegipärast välja OLULISELT suurem kui tegelikkuses.

Haiglas olime poolteist ööd - see tähendab, et see öö millal sünnitasin ning ühe öö veel peale seda. Tegelikult taheti meid sisse jätta kauemaks just tänu minu ohtratele traageldustele, kuid ilusti paludes lasti meid koju ära. Ja kodus on hea!