Paanika ja rõõm ühes päevas..

Täna hommikul läksime Tõnise ja Marthaga Lihulasse, poodi ja kelgutama. Kelgumäel olles helistas mu ema, mingi pakk on tollis, ilmselt minu kleit aga kuna ühtegi posti panemise teadet ei ole tulnud siis ei ole ta selles ka kindel, kas see on üldse õige pakk.
Koju jõudes läksin kohe arvutisse, otsisin selle müüja üles ja uurisin, mis selle pakiga toimub, on ta posti pandud ja kas on võimalus, et see on see.. Peale pikki arusaamatusi selgus siiski, et see ON minu kleit, mille tellisin 6.01 ja kohale jõudis 27.01. Äkki aga vaatasin oma kätt ja sain südari - SÕRMUS ON KADUNUD!! Vaatasin kiiresti läbi kõik võimalikud kohad, kus ma täna oli käinud ja toimetanud, ehk on kuskile kukkunud, kuna ta on mulle suhteliselt suur ja tihtipeale kipub näpu otsast ära tulema.
Ei leidnud seda kuskilt, mitte kuskilt. Valasin juba pisaraid kui lohakas ma olla suudan, et sellise asja ära kaotada suudan!!!
Jõudis kätte õhtu, suutsin juba peaaegu üle saada sellest, et olin sõrmusest ilma jäänud. Jõime kohvi ära ja läksime lauta. Esikus kindaid kätte pannes leidsin sealt aga üllatuse - MU SÕRMUS OLI SEAL!!!
Ma olin niiii superõnnelik!!! Ma ei olnudki teda ära kaotanud!!!
Tundus lihtsalt imelik, et ma märkasin selle kadumist alles järgmise päeva lõunaks....