Täna käis meie väheneneud kooseisuga pere ka avatud talusid kaemas. Kuna piimaveised meile midagi uut ja põnevat pole ning neid näeme niigi igal tööpäeval üksjagu siis võtsime seekord suuna hoopis teist laadi talude poole.
Esiti käisime Konju mõisa talus. Seal oleme tegelikud mõned aastad tagasi juba ka käinud kuid nüüd tahtsimegi näha, kas midagi vahepeal ka muutunud on. Sealt saime kaasa osta jälle kitsejuustupalle õlis, mis on ulmehääd! Tegelikult ilmselt müüakse neid ka poodides kuskil aga siiani pole ise näinud või pole lihtsalt otsinud. Lisaks selle müüdi ka kitsepiima ja lehmapiima ning viimastest valmistatud tooteid. Teenindus oli küll hirmus aeglane kui rahvast oli ka ilmselt rohkem kui loodeti.
Teise kohana külastasime ka siiski siiski piimaveisefarmi - OÜ Voore Mõisa. Seda siiski suuresti sellepärast, et oline Tõnisega mõlemad seal ülikooli esimese aasta praktikal ning see asub minu vanematele majale lihtsalt nii lähedal.
Kolmanda kohana külastasime ka OÜ Rehekivi ehk siis Hugo Vaino lambakasvatustalu. Hugo muide on ka Tõnise farmi veterinaar, seega saime jälle lobiseda loomadest ... ja tööst,,,, ja loomadest.
Jakobile meeldis absoluutselt kõik, välja arvatud autosõit kui ta magada ei tahtnud. Muidu peab tõdema on Jakob ikka päris korralikku masti maa mees, Ühtegi looma ei karda ega pelga, isegi hobusele pistis Konjus näpud ninna kohe kui selleks võimalus avanes. Just seal olles nägi väga palju erinevaid laste reakstioone, kes kartis, kes vingus lõhna üle, kes vedas vanemaid juba söögileti poole.
 |
| Voore Mõisa tümbenumber, kahe aastane pull. |
Meie lapsed on küll ilmselt seda loomapisikut saanud juba verega kaasa aga linnalaste ja ka täiskasvanute jaoks igati tänuväärne üritus!
Ja peagi üritan kirjutada meie praegusest küllalt tihedast elust, näiteks maja ehitusest (siiski pigem renoveerimisest) kutsika võtmisest ja loodetavasti kui nad kunagi kohale jõuavad siis meie hoovi muruniitjatest - kahest lambapreilist samuti.
